la vida es una adventura...: Valencia-London-Bristol-London-Valencia

Mõningad nädalad tagasi, plaanides Kristjani üllatusvisiiti Valenciasse tekkis uitmõte teha vastuvisiit Inglismaale Bristolisse, kus vana klassivend veel viimased nädalad plaanib redutada. Mõeldud-tehtud – 2. novembri ennelõunal istusin Valencia lennujaamas Ryanairi London-Stanstedi lennule ja retk algas. Lend oli graafikus ja tänu ajavööndi muutusele olin kella üheks Stanstedi lennujaamas, mis on parajalt suur võrreldes Valencia, Riia või Frankfurt-Hahniga. Edasi jätkus reis bussiga. Esimene shokk oli muidugi suur kui bussijuht ringteele vastassuunas sõitis – maniakk! Järgmine ehmatus tuli kiirteel, kui liiklushuligaanid paremalt möödasõite tegema hakkasid. Mingi ime kombel õnnestus mul siiski vaatamata kõigele õnnelikult ühes tükis Londonisse jõuda – pime õnn ilmselt.

Pärast kahetunnist bussisõitu otsustasin oma nelja vabat tundi kasutada jalutuskäiguks Londoni südalinnas asuvate vaatamisväärsuste külastamiseks. Hinges oli peamine soov ära näha „Big Ben“. Esimesena jäi teele inlgise monarhia residents – „Buckingham Palace“. Edasi tulid „St. James Park“, „Trafalgar Square“ – mälesusmärk Trafalgari merelahingu auks, kus aastal 1805 admiral Nelsoni poolt juhitud Briti mereväed alistasid Napoleoni juhitud Hispaania-Prantsuse väed, kusjuures 33st Hispaania-Prantsuse laevast hukkus 22, aga Briti väed suutsid säilitada kõik 27 lahingulaeva. Sellega siis suutis Nelson ennast kirjutada igaveseks Inglismaa ajalukku. Edasi tulid „The London Eye“ ehk „Millenium wheel“ – 135 meetri kõrgune vaateratas, mis oli maailma suurim selle avamise hetkel 31. detsembril aastal 1999. Peale seda juba päeva nael „Big Ben“ ja „Houses of Parliament“. Kuna väljas hakkas juba kella viiest pimedaks kiskuma siis pärast „Westminster Abbey“ (gooti stiilis katedraal, kus viiakse läbi monarhide ametisse pühitsemisi ja matuseteenistusi) ülevaatamist hakkasin vaikselt ennast bussijaama poole sättima. Liiklus on Londonis mandrieurooplasele loomulikult superohtlik – miskipärast kipuvad autod tulema alati vastasuunast sellele, kuhu enne tänavaületamist vaatad... kummaline.

Edasi läks sõit bussiga 170 kilomeetri kaugusele Edela-Inglismaal asuvasse Bristolisse. Kolm tundi loksumist ja kohal ma olingi. Kohale jõudes ootas mind bussijaamas, nagu kord ja kohus, üks mu võõrustajatest – Tuuliki, kellel oli kombekohaselt kaasas ka tervitus-Carlsberg. Pärast esimest janu kustutamist liikusime edasi Kristjani-Tuuliki residentsi Bristoli keskinnas.

Laupäeval tutvusin Bristoli linnakesega – Tallinna suurune ülikoolilinn, mis meenutab pigem rohkem Tartut kui Tallinnat. Ilusad pargid, nn Victoria aegsed majad, koos ilusa vanaaegse arhitetktuuriga, sõbralikud inimesed – mõnus, kodune linnake. Nagu ka Londonis, nii ka Bristolis, köitsid tähelepanu parkides elutsevad oravad, keda on seal tõesti väga palju...

Kuigi Kristjan oli nädalavahetusel tööl, suutis ta näpistada mõned vabad tunnid, et oma kauaoodatud külalisega mööda linna pisut ringi sõita. Ehmatus oli taaskord suur, kui Kristjani tööautoga linnaliiklusesse sukeldusime. Uskumatu, kui meelevaldselt saab teha vasakpöördeid ja taaskord – ringteed vastassuunas! Ulme. Õhtul käisime vaatamas ilutulestikku ja koos Tuulikiga tutvumas laupäevaõhtuse Bristoli ööeluga. Vaatepilt meenutas natuke Eesti nädalavahetust – palju juua täis inimesi. Ja mis kõige naljakam – osad baarid, pubid ja ka klubid suletakse seal südaöösel ja mõned on avatud koguni kella kaheni!!

Bristolis viibitud kolme päeva jooksul jõudsin veel käia shoppamas, süüa inglise hommikusööki ja ära proovida ka sellise asja nagu „quartepounder with cheese“, Prantsusmaal tuntud ka kui „Royal with cheese“ (Pulp Fiction;) ).

Pubide-klubide ustel seisvad turvamehed meenutavad oma suuruse poolest keskmisest pisut turskemaid ragbimängijaid – ilmselt selleks, et ohjeldada kurikuulsaid inglise vutifänne/huligaane. Häirivaks võiks lugeda prügikastide puudumise Londoni kesklinnas, aga seda arvatavasti selgitada põhjendatud hirmuga terrorirünnakute ees. Igaljuhul võivad inglased süüdistada iseennast sellest , et banaanikoored kiriku ees põõsas lõpetasid.

Teel koju taas Londonit väisates võtsin eesmärgiks ära näha „Tower Bridge“ – üle Thamesi jõe ehitatud rippsild, mis on samuti üks Londoni sümbolitest. Pärast pikka ja vaevalist jalutuskäiku see ka õnnestus. Vaevaline oli jalutuskäik rahvahulkade pärast, kes olid kogunenud tänavatele, et näha kuningannat, kes oma Buckinghami palees asuvast residentsist ennast lihtrahvale ilmutada plaanis. Nägin ka kuningannat... või noh, tegelikult ma arvan, et ta oli ühes neist autodest ja kaarikutest, mis palee hoovist pidulikult välja sõitsid.

Pärast bussi-, lennu- ja metroosõitu lõppes viiepäevane retk Valencias sümboolse döner-kebabiga.