Oleks ju lahe siin niigi veebiruumi risustades aegajalt midagi kohalikust hallist argipäevast ka sisse panna. Võiks... saaks... peaks. Eks ma siis üritan nüüd. Kõigepealt peaks mainima, et kuna ma üritan hetkel õppida klaviatuuri kasutamist kõigi kümne sõrmega, siis on see kirjutamine siin üpris vaevaline. Niisiis võib juhtuda, et lausetel puudub seos nii üldisema jutu kui ka iseendaga. No vot, juba vist tuli üks selline.
No nii. Kust siis alustada? Väike vahepala äkki? Juba päris kaua aega tagasi ühel palaval oktoobrikuu koolipäeval koolist koju minnes tekkis mõte minna raamatukogu seinal asuvat fotonäitust vaatama. Mõeldud-tehtud – ots ringi ja raamatukogu poole. Teel sinna märkasin murul õppimas ühte tüdrukut, kelle käes olev raamat tundus kaugelt vaadates kuidagi tuttav. Alguses ei pööranudki ma sellele erilist tähelepanu, aga mõni hetk hiljem taipasin mida see raamat mulle meenutas. Pärast näituse üle vaatamist otsustasin tagasiteel asja uurida. Tegin veel paar tiiru ümber tüdruku ja raamatu ning astusin ligi. Eestlane? Jah. Oligi Hispaania-Eesti sõnaraamat. Niisiis on neid siin lisaks minule 4. Kõik tüdrukud ja õpivad kunstiteaduskonnas. Et neid siin, Eesti ühel loetumal internetisaidil, kuulsaks teha, märgin ära ka nimed: Liis, Kaisa Liis nr.2 ja Natali.
Olme. Korteris olen ma ilmselt juba rääkinud – neli magamistuba, kaks vannituba, elutuba/külalistetuba/söögituba, rõdu, köök, üks belglane, üks itaallane, üks ameeriklane, üks eestlane. Korter on üpriski spartalik aga ajab ilusti asja ära. Ameerika tüüp on nagu õpikust võetud – tüüpilise ameerika kehaehitusega, joob ohjeldamatult coolat-fantat ja söögiks eelistab enamjaolt hamburgerit-pitsat-hot dogi. Õhtusööki sööme tavaliselt koos, nii et üksteise ületrumpamiseks on kõik olnud sunnitud oma kulinaariaoskusi lihvima. Davidi (ameeriklase) vahetusi üritame võimaluste piires vältida, et mitte süüa liiast hot-doge ja burkse.
Naabrid. Üldiselt pole neist kuulda. Ühele poole korterist jääb trepikoda teiselt poolt pole midagi kuulda olnud, all on hiina restoran ja ülevalt on ka siiamaani ok. Akna taga asub aga mingi närune ööklubi, mis vahest nädalavahetusel suudab toredasti närvidele käia.
Kaubandus. Põhilisteks toidupoodideks on Valencias Consum ja Mercadona – suured kaubandusketid, mille poode paistab jaguvat üle kogu Hispaania. Hinnad on reeglina natuke kallimad Eesti omadest, odavam on alkohol (vein, õlu ja ka kange alkohol). Õlu liitrihind algab 70 eurosendist ja keskmise laialt tarbitava õlu hind on ligikaudu 1 euro liitri eest. Veinipudel normaalse veiniga hakkab 99 sendist ning ühe kuni kolme euroste veinide hulgas on valik juba päris lai. Üllatavalt pole juustu ja liha hind kallis. Riidekaupluste hinnad on sarnased Eestile, võibolla pisut madalamad. Ära võib märkida veel, et supermarketite kõrval on siin säilinud ka väikesed poed. Kuidas nad ära majandavad seda ma ei tea, ju siis ikka on veel traditsioonide austajaid. Eesti toidu isu saab vajadusel rahuldada Vene poe kaudu, kust võib leida musta leiba, hapukoort, kohukest, doktori vorsti, Baltika õlut ja palju muud head-paremat.
Väljas käimine ja ööelu. Kohvikuid ja baare on iga nurga peal, enamjaolt on need lihtsad ja väikesed. Ja rahvas käib väljas palju. Ilmselt on selles üks süüdlane ka soe kliima, mis ilusa ilma korral aasta läbi väljas istuda lubab. Söömiseks võib väljas arvestada ümmarguselt 10 euroga.
Ööklubid on enamjaolt väiksed, kitsad baari moodi kohad, mis öösel on rahvast paksult täis nii, et püsti seismiseks enda jalgu kulutama ei pea. Tegelikult sõltub see ikka päevast ka, aga nii nad kipuvad enamjaolt olema. Suitsetamiskeeld pole siia riiki veel jõudnud, nii et võib ette kujutada milline õhk neis on kui klubi on keskmise 3-toalise korteri suurune ja puupüsti täis. Silma järgi hinnates tundub suitsetajate osakaal hispaanalaste hulgas väga kõrge olevat. Õlu maksab baaris alates kahest eurost ja klubis reegilina 3-4 eurot. Drink väidetavalt alates 5st eurost. Klubidesse lähevad kohalikud alates kella 1st öösel. Tipphetk saabub kella 4 paiku. Täiesti normaalne on, et kell 4 koju minnes on klubi ukse taga järjekord ja tee peal tulevad vastu inimesed, kes alles hakkavad välja minema. Väidetavalt on diskoteegid avatud kella 7-8ni hommikul. Pole viitsinud kontrollida.
Liiklus. Kohati kaootiline. Üllataval kombel aga liiklus sujub ja eriti närvitsemist ei ole – paistab, et inimesed võtavad asja rahulikult. Parkimisega on kitsas ja tihtipeale läheb auto parkimiskohale jõuga.
Ühistransport. Valencias on olemas toimiv metroo-, bussi- ja trammiliiklus. Kümne korra pileti eest tuleb välja käia alla 6 euro. Öösiti sõidavad kindlatel kellaaegadel ööbussid. Takso hinnad on mõistlikud – ca 4-5 kilomeetrise otsa eest kesklinnast koju peab maksma 6-7 eurot.
Ilm. Kui novembri esimeses pooles sai päeval nautida 20 kraadist sooja ja päikese käes oli veel mõnus suvi, siis viimastel päevadel pole küll päike kuhugi kadunud, aga temperatuur kipub jääma 15-16 kraadi kanti. Päikese käes on veel mõnus, aga vilus tahaks juba dressipluusi peale visata. Merevee temperatuuriks võib pakkuda ~17 kraadi – palava ilmaga kannatab korraks sisse kasta. Ilmateate järgi võib loota 20 kraadise õhutempertuuri tagasi tulekut.
Niipalju siis elust-olust Valenciamaal. Ärge siis seal kaugel Maarjamaal ära külmuge ja üritan teid lähiajal uute postituste ja piltidega tervitada.
No comments:
Post a Comment