la vida es una adventura...: Kuidas Jurjevi mehed Valencias patareisid laadimas käisid ehk „Sparta treeninglaager 2007“

Taaskord on palju aega mööda läinud viimasest sissekandest. Eks nüüd tuleb üritada seda natuke korvata.

Oktoobri viimasel nädalavahetusel väisas Valenciat õllesõprad delegatsioon Taaralinnast. Muidugi oleks sellele retkele äärepealt saatuslikuks saanud ööklubi Tallinn, kus õllesõbrad Taaralinnast õhtul enne sõitu lõõgastumas käisid. Õnneks oli maha magatud hommikusele Riia bussile heaks alternatiiviks Jossi ja Malle pakutud küüt. Esmaspäeval 22. oktoobril saabusid kallid kardetud külalised Sandor ja Martin. Teisipäevaks oli külalistele kavandatud üllatus. Üllatuseks oli klassivend Kristjan, kes sõitis Valenicasse Inglismaalt. Kristjani üks peamine ülesanne oli, nagu hiljem välja tuli, levitada siiakanti kaardimängu „Kuningad“.

Esimesed päevad-ööd olid tutvumiseks linna ja ööeluga. Loomulikult ei puudunud sealt ka seltskondlikud kaardimängud. Üheks suurimaks tõmbenumbriks oli aga rahvustoit hispaania köögist – döner kebab, mis koos ohtra kastmega sai nädala jooksul Sandori uueks lemmiktoiduks. Nii et õige-õige varsti on oodata Annelinna uut söögikohta – „Sandor döner-kebab“. Kokku siis tuli nädala jooksul kebabi söömist ette kaheksal korral...

Nädala lõpupoole otsustasime rentida auto, et minna väiksele reisile Valencia ümbruses. Naksitrallide autost inspireerituna sai välja valitud selline „van“ nagu Fiat Doblo. Kui keegi kuuleb sellest autost esimest korda nagu minagi, siis see on sarnane autole Citroen Berlingo ja Peugeot Partner – suurepäraselt ruumikas elektriku tööauto.

Neljapäeval pärast hommikusööki kell 4 pärastlõunal „Los Hermanos kebabis“ sõitsime põhja poole. Eesmärgiks oli vallutada kindlus väikses mereäärses linnas nimega Pensicola. Navigeerimisvea tõttu võtsime kuidagimoodi ühe ringtee pealt vale maantee ja pärast umbes 40 kilomeetri pikkust sõitu selgus, et põhja poole liikumise asemel oleme sõitnud hoopis läände. Kaotus ei olnud suur sest pärast seiklust minu arust kõige kitsamate tänavatega külas leidsime mägede vahelt suurepärase puhkekoha koos matkaradade ja kõrgete koskedega. Tee peal jõudsime käia ka puuviljaraksus, kahjuks olid saagiks mingid imelikud tundmatud oranžid viljad, mis kaugelt vaadates meenutasid apelsine aga söögiks eriti ei kõlbanud. Edasi jätkus sõit Pensicola suunas, kuhu pimedas ka kohale jõudsime. Tegemist oli Vahemere äärse kuurortlinnaga, mis suvehooajal ilmselt kihab turistidest, aga oktoobri lõpus meenutab pisut kummituslinna – tohutult hotelle, mille aknad on enamjaolt pimedad, palju söögikohti-tänavakohvikuid, mis olid suleud ning inimtühjad tühjad tänavad. Piki rannikut oli linnas ilus liivarand ja meres suured lained, millele Martin vastu panna ei suutnud ja väikse supluse võttis. Kindlus, mida me sinna vaatama läksime asus kalju otsas ja mille ümber oli midagi vanalinna laadset – majade vahel asuvad kõnniteed, kirik ja mõned enamjaolt tühjad restoranid.

Järgmine päev võtsime ette reisi lõuna poole eesmärgiga sõita piki rannikut ning lõpuks jõuda välja Alicantesse. Peale hommikust döner-kebabi liikusime linnast välja, tee peal üritasime minna taas puuviljaraksu. Sel korral olime edukamad – keerasime oma Fiati sisse ühest väiksest teeotsast maantee ääres ja olimegi keset apelsiiniistandust. Puu küljest nopitud apelsinid maitsesid ikka mahusamalt ja mahlasemalt kui supermarketi kraam.

Mööda rannikut looklevaid mägiteid sõites väisasime mitmeid ilusaid kohti ja nautisime suurepäraseid vaateid Vahemere rannikule. Õhtuks jõudsime lõpuks sihtkohta Alicantesse. Kahjuks polnud meil õrna aimugi kus me ööbime või mis me üldse seal linnas teema. Aga kuna nn „dumb luck“ oli kogu aeg põhjas siis ei hakatud ka sellepärast eriti pead vaevama. Pime õnn sai oma võimaluse. Väiksel jalutuskäigul leidsimegi pooljuhuslikult Alicante kesklinnast normaalse odava hotelli – pime õnn oli ennast õigustnud. Pärast hotelli maandumist läksime tutvuma Alicante ööeluga. Põhiline ööelu toimus kesklinnas asuvas piirkonnas, kus asus hunnik erinevaid baare, kõrtse ja ööklubisid. Seal samas leidis aset ka juhtum, mis väärib kindlasti ka Igor Volke tähelepanu – kuna me täpselt ei teadnud, kus on paremad peod ja kõrtsid, siis peatasime tänaval ühe tütarlastegrupi, kes paistsid peole liikuvat. Pärast põgusat juttu saime teada, et nad on kõik sama kursuse üliõpilased ja nad on parasjagu minemas kuhugi peole. Niisiis olid nad abivalmis meid juhatama ja asusime koos nendega teele. Mingil hetkel jäime seisma ja rääkisime poistega omavahel paar sõna juttu. 10 sekundi jooksul kui me üksteisele otsa vaatasime ja lobisesime olid tüdrukud kadunud – otsekui maa-alla vajunud. Lähimatel tänavatel neid ei paistnud ja ümberringi asuvates baarides neid ka polnud. Nii et ilmselt tulb ühendust võtta härra Volkega ja uurida, mis tema sellest loost arvata oskab.

Klubid olid täisest hispaaniapärased – neid oli palju, nad olid väikesed ja rahvast täis. Ööelu oli samuti hispaanialik – kõige rohkem rahvast oli tänavatel ja kõrtsides umbes kella 3-4 paiku öösel, mil eestlased juba väsimust tundsid ja pärast väikest kehakinnitust kebabiga hotelli magama läksid.

Laupäev algas loomulikult täsiväärtusliku hommikusöögiga. Mis see võiks küll olla? Loomulikult döner-kebab koos friikartulite ja coca-colaga. Pärast einet sõitsime keset Alicantet kõrgel mäe otsas asuvasse kindlusesse (Castillo de Santa Barbara). Ilm oli ilus ja võimsast mauride poolt 10.sajandil rajatud kindlusest avanes suurepärane vaade Vahemerele ja Alicantele. Hiljem läksime randa. Oktoobrikuine rand oli tuulevaikne ja 22 kraadi õhusooja muutis päikse käes rannas olemise väga mõnusaks. Isegi merevesi oli eestlase jaoks täitsa ujutav. Teekond tagasi Valenciasse kulges mööda maanteid sisemaal ja rannailm asendus mägedes jaheda, uduse ja kergelt sajuse ilmaga. Võimas kontrast. Loomulikult olid vaated, mis avanesid mägede vahel sõites, taaskord maapoistele meeldejäävad. Naljaks tundus ka veel asi, et isegi autoga mägedes üles-alla liikudes kipuvad kõrvad lukku minema nagu lennukiga sõiteski.

Nädala lõpp möödus ilma suuremate vahejuhtumiteta – käisime ujumas, restoranis Valencia rahvustoitu paellat söömas. Kindlasti ei puudunud nädala lõpust ka hispaania rahvusroog döner-kebab!

paremalt: mina, Soonu, Kimmel, Sants