Kuidas ma tänulik olin...

Iga aasta novembrikuu neljandal neljapäeval on meie liitlased kaugel Ameerikamaal tänulikud, täpsemalt on selle päeva nimi Tänupüha („Thanksgiving“). Wickipedia andmetel avaldatakse sel päeval tänu lõpenud saagikoristushooaja tulemustele. Sama allika andmetele tuginedes võib veel lisada, et sama püha tähistatakse ka Kanadas ainult, et iga aasta oktoobri teisel esmaspäeval. Kuna ka meie majapidamises on üks Ameerika liitlane käepärast, siis oli põhjust üks tore üritus korraldada.

Ameerika sõbra söögivalmistamisplaanidest jäi õigeks hetkeks alles ainult lubadus ja retseptid, aga tubli areng seegi. Nagu teada-tuntud Valmiera vanasõna ütleb – hea mees kes lubabki. Hädast päästis välja peakokk Paolo, kes siis meile traditsioonilise tänupühade laua valmistas. Õhtu peategelane oli lihapoest tellitud kaheksakilone kalkun. Lisaks oli laual veel hunnik muud kraami – maguskartul (eestikeeli vist bataat), rohelised oad ja minu valmistatud 4 kilo kartuliputru. Külalisteks olid sel korral rohkem Ameerika ja Kanada liitlased, aga ka tuntud võidusõitja Lewis Hamilton. Pidu läks kenasti ja öötundide saabudes muutus diskoks. Kalkunijäänuseid sai pärast veel erineval kujul neli päeva süüa....

28 euro eest aukülalist


peadegusteerija ja peakokk


Lewis Hamilton ja Paula


Tantsulõvid diskosaalis

Portugal, Porto

Järgnevas peatükis võib taaskord süüdistada Ryanairi hinnapoliitikat. Nagu pealkirjast aru võib saada viis seekordne reis mind Porto linna Põhja-Portugalis. Sel korral siis kolmeks päevaks ja reisikaaslasteks Eesti tüdrukud Valenciast – Liis, Kaisa ja Liis.

Lend läks kiiresti – Portugal ju kiviga visata. Alla pooleteise tunni õhusõitu ja kohal me olimegi. Porto lennujaam oli suur, avar, kaasaegne ja puhas. Lennujaamast kesklinna viis sealt samast väljuv metroo, metroos olid inglise keelt kõnelevad ametnikud, kes aitasid meid piletisüsteemiga kurssi viia – luperluks.

Meie hotell, mis asus kesklinnas, liigse luksusega just ei hiilanud, aga oli tugengite nõudmistele täitsa vastav. Kergete märkuste peale hotellitoa temperatuuri kohta ilmus mõne aja pärast tuppa ka administraator koos elektriradiaatoriga – külmumisoht oli möödas. Ilm oli vihmane ja pisut jahe. Esimene tegevus – shoppamine. Juhuuuu! Mis te arvate, kas see oli minu mõte või tüdrukute oma??? Kraam oli poes odav, nii riided kui ka jalanõud. Õhtul läksime linnatuurile, hotelli jäi üks Liisidest, kes oli haige. Linn oli üpriski vaikne ja vihmane. Tegime väikese ekskursiooni – Douro jõgi koos suurte sildadega, järsud kitsad tänavad, mis viivad alla jõe äärde, väikesed lihtsad baarid. Võtsime kerge õhtusöögi jõe ääres asuvas võib öelda, et peenes restoranis, nautisime vaadet jõele ja tuledes linnale ning soojendasime ennast sooja supiga. Hiljem astusime koduteel sisse ka paari kõrtsi ning mekkisime kuulsat Porto portveini – kui just Portos ei oleks, siis seda vabatahtlikult ei jooks ka. Söögi-joogikohtades on hinnad võrdlemisi soodsad – 0.25-0.33 liitrise õlle eest peab keskmiselt välja käima 0.8-2 eurot. 2 eurose õlle saab osta kallimatest ja väheke viisakamatest kohtadest. Söök on samuti mitte-kallis. Sel ja järgnevatel päevadel võis Portos iga nurga peal kohata soomlasi soome jalgpallisallidega – väidetavalt 21. novembril seal aset leidva jalkakohtumise pärast. Nägime ära ka linna jõulukuuse, mis kaugelt vaadates oli suur, ilus ja uhkelt elektriküüaldesse mähitud, lähedale jõudes selgus kurb tõsiasi – tegemist polnud mitte traditsioonilise kuusepuuga vaid mingist traadist nikerdatud tehispuuga. Maalastele oli see kohutav shokk.

Järgmisel hommikul oli ilm palju-palju parem ja võtsime ette jalutuskäigu linnas. Portugali suuruselt teine linn on kohati vanaaegne, kohati räpane, kohati lagunenud, on näha, et tegemist ei ole väga rikka riigiga, aga samas on kõik nii elutruu – ei tekita tüüpilist turistilinna tunnet. Inimesed meenutavad välimuselt, erinevalt Hispaanlastest, natuke slaavlasi-ida-eurooplasi. Keel susiseb ja tuletab samuti meelde pigem mõnd slaavi keelt, aga kirjapilt on kohati sarnane hispaania keelele, mida võib purssida kui inglise keelega hätta peaks jääma. Üldiselt saab inglise keelega seal siiski hakkama.
Linn meenutab vahest natuke Venemaad, kohati loomulikult Hispaaniat, kohati Londonit ja korra viskas isegi natuke Helsinkit sekka. Ja seda mitte ainult minu arvates. Kuna tegemist on väikese riigiga siis on ilmselt paratamatu, et erinevad kultuurid on seal mõju avaldanud, aga arvestades seda, et mul pole Portugali ajaloost hetkel eriti palju aimu, siis on see puhas spekulatsioon, mis ei pruugi absoluutselt tõele vastata.

Kõikjal hakkab silma väikseid kondiitriärisid ja kohvikuid, kus on suur valik nii magusaid kui ka soolaseid kondiitri- ja pagaritooteid. Paistab, et seda asja nad seal oskavad, sest lisaks suurele valikule ja soodsatele hindadele on kondiitritooted seal ka väga maitsvad. Enne õhtust vihmasadu jõudsime ära näha veel muuhulgas Portgali fotokeskuse ja ühe vanaaegse raamatupoe „Lello Bookshop“ („Livreria Lello“), mis väidetavalt on üks ilusamaid maailmas/Euroopas. Ilu on vaataja silmades, aga see pood oli vaatamisväärsus omaette. Kahekorruseline vanaagne keerdtreppidega pood, mille teisel korrusel asus väike kohvik, kus soovi korral saab võtta väikse kohvi või/ja portveini. Emotsioone on raske siin edasi anda, aga väga laheda mulje jättis küll. Ei saanudki täpselt aru, kas tegemist on rohkem äri või vaatamisväärsusega.

Tänu vihmale jäi sel korral ookeani ääres käimata, aga selle eest sai natuke lisaks veel poodides ostlemisega tegeleda:) Õhtul käisime väljas – õhtusöögiks oli suurepärane kebab, mis Portos oli eriti suur ja maitsev. Hiljem leidsime ühe baari, mis on väidetavalt kohalike tudengite üks meelispaik. Silma järgi vaadates olid seal tõesti ainult tudengid.

Viimane päev oli võrdlemisi sündmustevaene. Ennelõunat iseloomustasid hommikusöök ja pisut ostlemist. Pärastlõunaks jäi kojusõit. Naiseliku jonni, mis viimasel päeval kõigi tegevuste juurde kuulus, vaikime siinjuures džentelmenlikult maha...

...mille kõrval Double-Bock kahvatub

Douro jõgi ja kahel pool laiuv Porto

Portugali kulinaariat mekkimas

joolotska-joolotska

Porto panoraam

asi läheb juba eriti nahhaalseks....

viktoriini küsimus: Mark, mudel ja aasta?

Tähelend

Möödunud neljapäeval tähistas Valencia Polütehnikaülikool Erasmuse 20. aastapäeva. Lisaks teistele üritustele toimus taaskord veel üks rahvusvaheline lõunasöök. Mõte on küll sama, aga sel korral hõlmas üritus tervet kooli. Iga riik sai soovi korral välja panna oma laua. Esindatud olid taaskord ka eestlased terves koosseisus. Seekord oli menüüs sealiha, mulgipuder, kartulisalat ja kaneelirullid. Tüdrukute tehtud toit (minul oli seal ka aktsiaid) oli superhea, aga mitte see ei ole antud postituse mõte. Kohal oli päris palju rahvast, muuhulgas pälvis üritus ka kohaliku ajakirjanduse tähelepanu. Kohaliku ajalehe "Metro", mis ilmub iga päev tasuta lehena metroos, reporter oli oma ülesannete kõrgusel ja niisiis andsin minagi väiksese kommentaari ürituse kohta.
Jelena, Soomest ja Janno, Austriast :)
Artiklit saab näha siit:

http://www.readmetro.com/show/es/Valencia/20071116/1/3/

Eluolust-särgist-värgist

Oleks ju lahe siin niigi veebiruumi risustades aegajalt midagi kohalikust hallist argipäevast ka sisse panna. Võiks... saaks... peaks. Eks ma siis üritan nüüd. Kõigepealt peaks mainima, et kuna ma üritan hetkel õppida klaviatuuri kasutamist kõigi kümne sõrmega, siis on see kirjutamine siin üpris vaevaline. Niisiis võib juhtuda, et lausetel puudub seos nii üldisema jutu kui ka iseendaga. No vot, juba vist tuli üks selline.

No nii. Kust siis alustada? Väike vahepala äkki? Juba päris kaua aega tagasi ühel palaval oktoobrikuu koolipäeval koolist koju minnes tekkis mõte minna raamatukogu seinal asuvat fotonäitust vaatama. Mõeldud-tehtud – ots ringi ja raamatukogu poole. Teel sinna märkasin murul õppimas ühte tüdrukut, kelle käes olev raamat tundus kaugelt vaadates kuidagi tuttav. Alguses ei pööranudki ma sellele erilist tähelepanu, aga mõni hetk hiljem taipasin mida see raamat mulle meenutas. Pärast näituse üle vaatamist otsustasin tagasiteel asja uurida. Tegin veel paar tiiru ümber tüdruku ja raamatu ning astusin ligi. Eestlane? Jah. Oligi Hispaania-Eesti sõnaraamat. Niisiis on neid siin lisaks minule 4. Kõik tüdrukud ja õpivad kunstiteaduskonnas. Et neid siin, Eesti ühel loetumal internetisaidil, kuulsaks teha, märgin ära ka nimed: Liis, Kaisa Liis nr.2 ja Natali.

Olme. Korteris olen ma ilmselt juba rääkinud – neli magamistuba, kaks vannituba, elutuba/külalistetuba/söögituba, rõdu, köök, üks belglane, üks itaallane, üks ameeriklane, üks eestlane. Korter on üpriski spartalik aga ajab ilusti asja ära. Ameerika tüüp on nagu õpikust võetud – tüüpilise ameerika kehaehitusega, joob ohjeldamatult coolat-fantat ja söögiks eelistab enamjaolt hamburgerit-pitsat-hot dogi. Õhtusööki sööme tavaliselt koos, nii et üksteise ületrumpamiseks on kõik olnud sunnitud oma kulinaariaoskusi lihvima. Davidi (ameeriklase) vahetusi üritame võimaluste piires vältida, et mitte süüa liiast hot-doge ja burkse.

Naabrid. Üldiselt pole neist kuulda. Ühele poole korterist jääb trepikoda teiselt poolt pole midagi kuulda olnud, all on hiina restoran ja ülevalt on ka siiamaani ok. Akna taga asub aga mingi närune ööklubi, mis vahest nädalavahetusel suudab toredasti närvidele käia.

Kaubandus. Põhilisteks toidupoodideks on Valencias Consum ja Mercadona – suured kaubandusketid, mille poode paistab jaguvat üle kogu Hispaania. Hinnad on reeglina natuke kallimad Eesti omadest, odavam on alkohol (vein, õlu ja ka kange alkohol). Õlu liitrihind algab 70 eurosendist ja keskmise laialt tarbitava õlu hind on ligikaudu 1 euro liitri eest. Veinipudel normaalse veiniga hakkab 99 sendist ning ühe kuni kolme euroste veinide hulgas on valik juba päris lai. Üllatavalt pole juustu ja liha hind kallis. Riidekaupluste hinnad on sarnased Eestile, võibolla pisut madalamad. Ära võib märkida veel, et supermarketite kõrval on siin säilinud ka väikesed poed. Kuidas nad ära majandavad seda ma ei tea, ju siis ikka on veel traditsioonide austajaid. Eesti toidu isu saab vajadusel rahuldada Vene poe kaudu, kust võib leida musta leiba, hapukoort, kohukest, doktori vorsti, Baltika õlut ja palju muud head-paremat.

Väljas käimine ja ööelu. Kohvikuid ja baare on iga nurga peal, enamjaolt on need lihtsad ja väikesed. Ja rahvas käib väljas palju. Ilmselt on selles üks süüdlane ka soe kliima, mis ilusa ilma korral aasta läbi väljas istuda lubab. Söömiseks võib väljas arvestada ümmarguselt 10 euroga.

Ööklubid on enamjaolt väiksed, kitsad baari moodi kohad, mis öösel on rahvast paksult täis nii, et püsti seismiseks enda jalgu kulutama ei pea. Tegelikult sõltub see ikka päevast ka, aga nii nad kipuvad enamjaolt olema. Suitsetamiskeeld pole siia riiki veel jõudnud, nii et võib ette kujutada milline õhk neis on kui klubi on keskmise 3-toalise korteri suurune ja puupüsti täis. Silma järgi hinnates tundub suitsetajate osakaal hispaanalaste hulgas väga kõrge olevat. Õlu maksab baaris alates kahest eurost ja klubis reegilina 3-4 eurot. Drink väidetavalt alates 5st eurost. Klubidesse lähevad kohalikud alates kella 1st öösel. Tipphetk saabub kella 4 paiku. Täiesti normaalne on, et kell 4 koju minnes on klubi ukse taga järjekord ja tee peal tulevad vastu inimesed, kes alles hakkavad välja minema. Väidetavalt on diskoteegid avatud kella 7-8ni hommikul. Pole viitsinud kontrollida.

Liiklus. Kohati kaootiline. Üllataval kombel aga liiklus sujub ja eriti närvitsemist ei ole – paistab, et inimesed võtavad asja rahulikult. Parkimisega on kitsas ja tihtipeale läheb auto parkimiskohale jõuga.

Ühistransport. Valencias on olemas toimiv metroo-, bussi- ja trammiliiklus. Kümne korra pileti eest tuleb välja käia alla 6 euro. Öösiti sõidavad kindlatel kellaaegadel ööbussid. Takso hinnad on mõistlikud – ca 4-5 kilomeetrise otsa eest kesklinnast koju peab maksma 6-7 eurot.

Ilm. Kui novembri esimeses pooles sai päeval nautida 20 kraadist sooja ja päikese käes oli veel mõnus suvi, siis viimastel päevadel pole küll päike kuhugi kadunud, aga temperatuur kipub jääma 15-16 kraadi kanti. Päikese käes on veel mõnus, aga vilus tahaks juba dressipluusi peale visata. Merevee temperatuuriks võib pakkuda ~17 kraadi – palava ilmaga kannatab korraks sisse kasta. Ilmateate järgi võib loota 20 kraadise õhutempertuuri tagasi tulekut.

Niipalju siis elust-olust Valenciamaal. Ärge siis seal kaugel Maarjamaal ära külmuge ja üritan teid lähiajal uute postituste ja piltidega tervitada.

Valencia-London-Bristol-London-Valencia

Mõningad nädalad tagasi, plaanides Kristjani üllatusvisiiti Valenciasse tekkis uitmõte teha vastuvisiit Inglismaale Bristolisse, kus vana klassivend veel viimased nädalad plaanib redutada. Mõeldud-tehtud – 2. novembri ennelõunal istusin Valencia lennujaamas Ryanairi London-Stanstedi lennule ja retk algas. Lend oli graafikus ja tänu ajavööndi muutusele olin kella üheks Stanstedi lennujaamas, mis on parajalt suur võrreldes Valencia, Riia või Frankfurt-Hahniga. Edasi jätkus reis bussiga. Esimene shokk oli muidugi suur kui bussijuht ringteele vastassuunas sõitis – maniakk! Järgmine ehmatus tuli kiirteel, kui liiklushuligaanid paremalt möödasõite tegema hakkasid. Mingi ime kombel õnnestus mul siiski vaatamata kõigele õnnelikult ühes tükis Londonisse jõuda – pime õnn ilmselt.

Pärast kahetunnist bussisõitu otsustasin oma nelja vabat tundi kasutada jalutuskäiguks Londoni südalinnas asuvate vaatamisväärsuste külastamiseks. Hinges oli peamine soov ära näha „Big Ben“. Esimesena jäi teele inlgise monarhia residents – „Buckingham Palace“. Edasi tulid „St. James Park“, „Trafalgar Square“ – mälesusmärk Trafalgari merelahingu auks, kus aastal 1805 admiral Nelsoni poolt juhitud Briti mereväed alistasid Napoleoni juhitud Hispaania-Prantsuse väed, kusjuures 33st Hispaania-Prantsuse laevast hukkus 22, aga Briti väed suutsid säilitada kõik 27 lahingulaeva. Sellega siis suutis Nelson ennast kirjutada igaveseks Inglismaa ajalukku. Edasi tulid „The London Eye“ ehk „Millenium wheel“ – 135 meetri kõrgune vaateratas, mis oli maailma suurim selle avamise hetkel 31. detsembril aastal 1999. Peale seda juba päeva nael „Big Ben“ ja „Houses of Parliament“. Kuna väljas hakkas juba kella viiest pimedaks kiskuma siis pärast „Westminster Abbey“ (gooti stiilis katedraal, kus viiakse läbi monarhide ametisse pühitsemisi ja matuseteenistusi) ülevaatamist hakkasin vaikselt ennast bussijaama poole sättima. Liiklus on Londonis mandrieurooplasele loomulikult superohtlik – miskipärast kipuvad autod tulema alati vastasuunast sellele, kuhu enne tänavaületamist vaatad... kummaline.

Edasi läks sõit bussiga 170 kilomeetri kaugusele Edela-Inglismaal asuvasse Bristolisse. Kolm tundi loksumist ja kohal ma olingi. Kohale jõudes ootas mind bussijaamas, nagu kord ja kohus, üks mu võõrustajatest – Tuuliki, kellel oli kombekohaselt kaasas ka tervitus-Carlsberg. Pärast esimest janu kustutamist liikusime edasi Kristjani-Tuuliki residentsi Bristoli keskinnas.

Laupäeval tutvusin Bristoli linnakesega – Tallinna suurune ülikoolilinn, mis meenutab pigem rohkem Tartut kui Tallinnat. Ilusad pargid, nn Victoria aegsed majad, koos ilusa vanaaegse arhitetktuuriga, sõbralikud inimesed – mõnus, kodune linnake. Nagu ka Londonis, nii ka Bristolis, köitsid tähelepanu parkides elutsevad oravad, keda on seal tõesti väga palju...

Kuigi Kristjan oli nädalavahetusel tööl, suutis ta näpistada mõned vabad tunnid, et oma kauaoodatud külalisega mööda linna pisut ringi sõita. Ehmatus oli taaskord suur, kui Kristjani tööautoga linnaliiklusesse sukeldusime. Uskumatu, kui meelevaldselt saab teha vasakpöördeid ja taaskord – ringteed vastassuunas! Ulme. Õhtul käisime vaatamas ilutulestikku ja koos Tuulikiga tutvumas laupäevaõhtuse Bristoli ööeluga. Vaatepilt meenutas natuke Eesti nädalavahetust – palju juua täis inimesi. Ja mis kõige naljakam – osad baarid, pubid ja ka klubid suletakse seal südaöösel ja mõned on avatud koguni kella kaheni!!

Bristolis viibitud kolme päeva jooksul jõudsin veel käia shoppamas, süüa inglise hommikusööki ja ära proovida ka sellise asja nagu „quartepounder with cheese“, Prantsusmaal tuntud ka kui „Royal with cheese“ (Pulp Fiction;) ).

Pubide-klubide ustel seisvad turvamehed meenutavad oma suuruse poolest keskmisest pisut turskemaid ragbimängijaid – ilmselt selleks, et ohjeldada kurikuulsaid inglise vutifänne/huligaane. Häirivaks võiks lugeda prügikastide puudumise Londoni kesklinnas, aga seda arvatavasti selgitada põhjendatud hirmuga terrorirünnakute ees. Igaljuhul võivad inglased süüdistada iseennast sellest , et banaanikoored kiriku ees põõsas lõpetasid.

Teel koju taas Londonit väisates võtsin eesmärgiks ära näha „Tower Bridge“ – üle Thamesi jõe ehitatud rippsild, mis on samuti üks Londoni sümbolitest. Pärast pikka ja vaevalist jalutuskäiku see ka õnnestus. Vaevaline oli jalutuskäik rahvahulkade pärast, kes olid kogunenud tänavatele, et näha kuningannat, kes oma Buckinghami palees asuvast residentsist ennast lihtrahvale ilmutada plaanis. Nägin ka kuningannat... või noh, tegelikult ma arvan, et ta oli ühes neist autodest ja kaarikutest, mis palee hoovist pidulikult välja sõitsid.

Pärast bussi-, lennu- ja metroosõitu lõppes viiepäevane retk Valencias sümboolse döner-kebabiga.

Suur Ben

Bristoli jõgi ja kuulus rippsild

Mis on pildil valesti?

Bristol

resturaanis

misasja??

Tower bridge

Kuidas Jurjevi mehed Valencias patareisid laadimas käisid ehk „Sparta treeninglaager 2007“

Taaskord on palju aega mööda läinud viimasest sissekandest. Eks nüüd tuleb üritada seda natuke korvata.

Oktoobri viimasel nädalavahetusel väisas Valenciat õllesõprad delegatsioon Taaralinnast. Muidugi oleks sellele retkele äärepealt saatuslikuks saanud ööklubi Tallinn, kus õllesõbrad Taaralinnast õhtul enne sõitu lõõgastumas käisid. Õnneks oli maha magatud hommikusele Riia bussile heaks alternatiiviks Jossi ja Malle pakutud küüt. Esmaspäeval 22. oktoobril saabusid kallid kardetud külalised Sandor ja Martin. Teisipäevaks oli külalistele kavandatud üllatus. Üllatuseks oli klassivend Kristjan, kes sõitis Valenicasse Inglismaalt. Kristjani üks peamine ülesanne oli, nagu hiljem välja tuli, levitada siiakanti kaardimängu „Kuningad“.

Esimesed päevad-ööd olid tutvumiseks linna ja ööeluga. Loomulikult ei puudunud sealt ka seltskondlikud kaardimängud. Üheks suurimaks tõmbenumbriks oli aga rahvustoit hispaania köögist – döner kebab, mis koos ohtra kastmega sai nädala jooksul Sandori uueks lemmiktoiduks. Nii et õige-õige varsti on oodata Annelinna uut söögikohta – „Sandor döner-kebab“. Kokku siis tuli nädala jooksul kebabi söömist ette kaheksal korral...

Nädala lõpupoole otsustasime rentida auto, et minna väiksele reisile Valencia ümbruses. Naksitrallide autost inspireerituna sai välja valitud selline „van“ nagu Fiat Doblo. Kui keegi kuuleb sellest autost esimest korda nagu minagi, siis see on sarnane autole Citroen Berlingo ja Peugeot Partner – suurepäraselt ruumikas elektriku tööauto.

Neljapäeval pärast hommikusööki kell 4 pärastlõunal „Los Hermanos kebabis“ sõitsime põhja poole. Eesmärgiks oli vallutada kindlus väikses mereäärses linnas nimega Pensicola. Navigeerimisvea tõttu võtsime kuidagimoodi ühe ringtee pealt vale maantee ja pärast umbes 40 kilomeetri pikkust sõitu selgus, et põhja poole liikumise asemel oleme sõitnud hoopis läände. Kaotus ei olnud suur sest pärast seiklust minu arust kõige kitsamate tänavatega külas leidsime mägede vahelt suurepärase puhkekoha koos matkaradade ja kõrgete koskedega. Tee peal jõudsime käia ka puuviljaraksus, kahjuks olid saagiks mingid imelikud tundmatud oranžid viljad, mis kaugelt vaadates meenutasid apelsine aga söögiks eriti ei kõlbanud. Edasi jätkus sõit Pensicola suunas, kuhu pimedas ka kohale jõudsime. Tegemist oli Vahemere äärse kuurortlinnaga, mis suvehooajal ilmselt kihab turistidest, aga oktoobri lõpus meenutab pisut kummituslinna – tohutult hotelle, mille aknad on enamjaolt pimedad, palju söögikohti-tänavakohvikuid, mis olid suleud ning inimtühjad tühjad tänavad. Piki rannikut oli linnas ilus liivarand ja meres suured lained, millele Martin vastu panna ei suutnud ja väikse supluse võttis. Kindlus, mida me sinna vaatama läksime asus kalju otsas ja mille ümber oli midagi vanalinna laadset – majade vahel asuvad kõnniteed, kirik ja mõned enamjaolt tühjad restoranid.

Järgmine päev võtsime ette reisi lõuna poole eesmärgiga sõita piki rannikut ning lõpuks jõuda välja Alicantesse. Peale hommikust döner-kebabi liikusime linnast välja, tee peal üritasime minna taas puuviljaraksu. Sel korral olime edukamad – keerasime oma Fiati sisse ühest väiksest teeotsast maantee ääres ja olimegi keset apelsiiniistandust. Puu küljest nopitud apelsinid maitsesid ikka mahusamalt ja mahlasemalt kui supermarketi kraam.

Mööda rannikut looklevaid mägiteid sõites väisasime mitmeid ilusaid kohti ja nautisime suurepäraseid vaateid Vahemere rannikule. Õhtuks jõudsime lõpuks sihtkohta Alicantesse. Kahjuks polnud meil õrna aimugi kus me ööbime või mis me üldse seal linnas teema. Aga kuna nn „dumb luck“ oli kogu aeg põhjas siis ei hakatud ka sellepärast eriti pead vaevama. Pime õnn sai oma võimaluse. Väiksel jalutuskäigul leidsimegi pooljuhuslikult Alicante kesklinnast normaalse odava hotelli – pime õnn oli ennast õigustnud. Pärast hotelli maandumist läksime tutvuma Alicante ööeluga. Põhiline ööelu toimus kesklinnas asuvas piirkonnas, kus asus hunnik erinevaid baare, kõrtse ja ööklubisid. Seal samas leidis aset ka juhtum, mis väärib kindlasti ka Igor Volke tähelepanu – kuna me täpselt ei teadnud, kus on paremad peod ja kõrtsid, siis peatasime tänaval ühe tütarlastegrupi, kes paistsid peole liikuvat. Pärast põgusat juttu saime teada, et nad on kõik sama kursuse üliõpilased ja nad on parasjagu minemas kuhugi peole. Niisiis olid nad abivalmis meid juhatama ja asusime koos nendega teele. Mingil hetkel jäime seisma ja rääkisime poistega omavahel paar sõna juttu. 10 sekundi jooksul kui me üksteisele otsa vaatasime ja lobisesime olid tüdrukud kadunud – otsekui maa-alla vajunud. Lähimatel tänavatel neid ei paistnud ja ümberringi asuvates baarides neid ka polnud. Nii et ilmselt tulb ühendust võtta härra Volkega ja uurida, mis tema sellest loost arvata oskab.

Klubid olid täisest hispaaniapärased – neid oli palju, nad olid väikesed ja rahvast täis. Ööelu oli samuti hispaanialik – kõige rohkem rahvast oli tänavatel ja kõrtsides umbes kella 3-4 paiku öösel, mil eestlased juba väsimust tundsid ja pärast väikest kehakinnitust kebabiga hotelli magama läksid.

Laupäev algas loomulikult täsiväärtusliku hommikusöögiga. Mis see võiks küll olla? Loomulikult döner-kebab koos friikartulite ja coca-colaga. Pärast einet sõitsime keset Alicantet kõrgel mäe otsas asuvasse kindlusesse (Castillo de Santa Barbara). Ilm oli ilus ja võimsast mauride poolt 10.sajandil rajatud kindlusest avanes suurepärane vaade Vahemerele ja Alicantele. Hiljem läksime randa. Oktoobrikuine rand oli tuulevaikne ja 22 kraadi õhusooja muutis päikse käes rannas olemise väga mõnusaks. Isegi merevesi oli eestlase jaoks täitsa ujutav. Teekond tagasi Valenciasse kulges mööda maanteid sisemaal ja rannailm asendus mägedes jaheda, uduse ja kergelt sajuse ilmaga. Võimas kontrast. Loomulikult olid vaated, mis avanesid mägede vahel sõites, taaskord maapoistele meeldejäävad. Naljaks tundus ka veel asi, et isegi autoga mägedes üles-alla liikudes kipuvad kõrvad lukku minema nagu lennukiga sõiteski.

Nädala lõpp möödus ilma suuremate vahejuhtumiteta – käisime ujumas, restoranis Valencia rahvustoitu paellat söömas. Kindlasti ei puudunud nädala lõpust ka hispaania rahvusroog döner-kebab!

paremalt: mina, Soonu, Kimmel, Sants

Rõudtripi algus

Selline tulemus siis äraeksimisel

Pensicola: õhtul oli üpris jahe

kommentaare pole vaja....

"Rahvustoit" döner

Cape Nao, Hispaania idarannik

jump!

Apelsiniraksus

Eesti lipp Alicantes

Taga Alicante kindlus

Muhvimobiiliga mägedes