Belgia, Portugal

Niisiis, viimane õhtu Valencias. Õhk korteris on emotsioonidest paks. Osad asjad pakitud, osad veel igal pool laiali.
Et mitte blogilistele tünga teha, siis tuleb ülilühike kokkuvõte viimaste nädalate sündmustest.



19-24 juuni Beneluxi maade külastus. Et siis lühidalt. Käisime Jelena ja Paologa külas Samil Belgias. Mida sellest rääkida, kiirelt. Esiteks viis Ryanair meid 10 euro eest Hollandisse ja sealt edasi oli tellitud transport Sami poolt. Viie päeva sisse mahtus Maastricht, Antverpen, Gent (või Kent), Mouscroune ja ühe jalaga sai viimati mainitud linnas ka hüpata üle piiri Prantsusmaale.
Reisi ajal oli käimas ka jalka EM, mida hoolega jäglida sai. Meeldejääv oli Türgi võit, mille peale kogu türklaste kogukond Antwerpenis (ja seda pole mitte vähe) tänavalte tuli ja öö möödus rakettide, rongkäikude ja signaalitavate autodega.

Friikartulid Belgias väärivad oma nime...ja majonees samuti.

Rääkida võiks veel suurepärasest elukorraldusest ja mõnusast atmosfäärist Belgias, aga selle jaoks oleks juba rohkem aega tarvis. Igaljuhul disaini ja projekteerimist nad oskavad, igas mõttes.




Portugal.
8 päeva rõudtripil. Jelena, Paolo, Eugenie ja Janno. Suurepärased rannad, võimsad lained, tänu millele jääb märkamata superkülm ookeanivesi (ilmselt nagu Eesti merevesi). ja superilus Lissabon. Lühidalt väga lahe viimane reis parimate inimestega Valenciast.

7 tunni pärast kohvrid näppu ja Eesti poole teele....

Suusabaasis on tantsupidu... ikka veel

Suusabaasi tantsupidu jätkub... Sandor(Sants), Martin(Kimmel), Merily(Merx), Taavi, Kaspar(Mõru) suusabaasis patareisid laadimas...

Tantsupidu suusabaasis jätkub!

Teine vaatlus: peaosades Lont,Soots ja Rõõmz

Sünnipäev suusabaasis (loomulikult tantsupidu). Teemaks olid meremehed ja piraadid!



Suusabaasi tantsukoondis käis ka väljasõidul Põhja-Hispaanias, Lõuna-Prantsusmaal ja Püreneedes.

Suusabaasis on tantsupidu...

Mai alguses külastasid mind Valencias mu Venna ja Triinu ning Sigmar. Nende saabumine oli avalöögiks ka Eestlaste invasioonile Valencias...

Deutschland

Pikka aega mõttes mõlkunud külaskäik Saksamaale Nadine ja Michaeli poole sai teoks aprilli viimastel päevadel, ning langes kokku ka seal tähistatavate maipühadega. Sihtkoht Michaeli ja Nadine korter Griesheimis – väike linn Darmstadi külje all Kesk-Saksamaal Frankfurdist pisut lõunas. Lennujaamas tervitas mind Michael ning bussisõidu asemel sõidutas meid Grisheimi Michaeli hõbedane Mercedes. Sportlik kabriolett, 165kw:) Täpsustuseks siis veel, et Nadine oli eelmisel semestril minu kursusekaaslane Valencias ning Michael tema elukaaslane, kellega nii mõnedki korrad olen Valencias kohtunud ja kellega ka Barcelona rõudtripil käinud.

Esimesel õhtul võttis aset rahulik õhtusöök ja oleng ning hommikul kui pererahvas tööle ja kooli tõttas hüppasin mina ratta selga ja kimasin mööda rattateid Darmstadti, et mängida veidike turisti. Ülikoolilinn Darmstadt on võrdlemisi väike (ca 120 000 elanikku), linnas on palju rohelust ja parke ning inimesed on sõbralikud. Ilm soosis samuti rattureid sel päeval ja päiksese käes väisasin kaardi ja jalgratta abil osakest ehtsast Saksamaast. Korralik, puhas, tagasihoidlik, mugav oleks ilmselt parimad märksõnad minu jaoks selle linna kohta. Üle pika aja oli jälle tore saksa keelt purssida ja seda hispaania keelega rääkides segamini ajada:)

Suutsin korra ka ära eksida ja avastasin ennast ääelinnast, tööstuspiirkonnast, kust leidsin ka mõningaid türklaste Alibabaa auto(surnu)aedu. Müüjad türklased, ostjad Ida-Eurooplased. Võiks öelda, et Raadi autoturg jätab märksa usaldusväärsema mulje.

Pärastlõunal, kui lühendatud pühade eelne tööpäev lõppes, pakkisime Michaeliga asjad ja korjasime raudteejaamast peale Belgiast rongiga saabunud vana korterinaabri Sami ning koolist ka Nadini. Edasi viis paaritunnine sõit mööda kiirteid Bavariasse (seal piirkonnas asub ka München), kuhu sõitime, et tähistada maipühi Saksamaa väikestes külades, kus elavad Nadine ja Michaeli vanemad ja õed-vennad. Paaritunnine kimamine kiirteel asendus pühade-eelsetes ummikustes istumisega märksa pikemaks ajaks kui ideaalplaan ette nägi. Esimene küla oli Humprechtshausen (naljakas nimi ju:)), kus elavad Nadine vanemad. Ehtne saksa pidu oli juba hoos – väikse küla kohalik puhkpilliorkester mängis mussi, püsti oli pandud telk, kust müüdi rahvale õlut, karastusjooke, bratwursti ja steiki. Mmmm, paradiis.

Maitule asemel on seal piirkonnas traditsioon püstitada maipuu (maibaum) – metsast raiutud pikk, aga mitte väga jäme kask, mis on püstitatud küla keskele. Traditsioonide järgi tuleb pidulistel valvata puud terve öö, sest naaberküla meeste eesmärk on salaja puu langetada ja külaelanikud häbisse jätta. Samas võib ka saata välja dessantrühma oma külast, et teha naabritele sama. Kelle puu langetatakse jääb häbisse. Tänapäeval küll on see langetamisetraditsioon pisut unarusse jäänud ja tihtipeale võib see ka ohtlik olla, sest puu on üsna majade lähedal ja vahest on sinna pargitud ka autod. Peale esimest grillvorstiringi ja valget õlut (wiessbier – Bavaria piirkonnas tüüpiline õlu, mis on pisut hägune, kuulsam neist on ilmselt Heffe, aga Eestis oli midagi sarnast mingil hetkel müügil ka Sakul – Saku Valge) liikusime edasi Michaeli kodukülla Kerbfeldisse, kuhu jäime ka öömajale, ja võtsime suuna selle küla peole. Kiiresti leidisime ka endale sõpru – Michaeli suur pere, koos vendade, vennanaised, õde ja muud sugulased-tuttavad-ja-teised-karvased-ja-sulelised-külaelanikud ning kassid ja koerad olid õige pea sinatuttavad.

Külad on Eesti küladest võrdlemisi erinevad – majad on suured ja ilusad, üksteise kõrval nagu linnades, tänavad on asfalteeritud, olemas on kõnniteed. Küla ümbritsevad heinamaad ja põllud, aga valdav osa inimestest käib tööl lähemal asuvates suuremates linnades. Maastik on sarnane – Eestile heinamaad ja põllud vahelduvad metsatukkadega, mille vahel kulgevad väga heas korras asfaltteed.

Esimene mai algas külas ühise traditsioonise lõunasöögiga (loomulikult erinevat sorti liha ja vorstid ning sinnu juurde pidi kuuluma ilmtingimata õlu, sakslaste õllekultuur õigustab oma kuulsust) pärast mida tegime väikese matka läbi metsa kolmandasse naaberkülla, kus taas oli traditsiooniline prassimine – erinevad saksa toidud, puhkpillimuusika ja palju inimesi.

Õhtul tegime heinamaal väikese kiiruskatse väiksese 125cc krossimootorrattaga, mis kuulus Michaelile. Oh seda nalja – Sam sõitis esimest korda kaherattalise motooriga sõidukiga. Pikali küll ei kukkunud murule aga nalja sai ikka:)

Traditsiooniline Bavaria hommikusöök. Selleks oleks weisswurst – sardellilaadne keedetud vorst, mida süüakse ohtra magusa sinepiga ja kõrvale võetakse värskelt küpsetatud soolaseid kringli moodi saiu. Sinna juurde, uskuge või mitte, on normaalne juua weissbieri!!!

Nädalavahetuseks kimasime tagasi linna. Sain isiklikult proovida Saksamaa kiiruspiiranguteta kiirteid, ning 165kw Mercedese diislile ei olnud probleemiks ka minu käes legaalselt 200kmh mööda siledat kiirteed tuisata:p Kuigi kiirteed on piiranguteta, siis paratamatult ei ole seal võimalik siiski pidevalt kihutada. Liikluskoormus seab omad piirid ja aeglasemalt liikuvad sõidukid (sh ka rekkad ja bussid) tõmbavad kiiruse alla. Normaalne kulgemine seal on umbes 130-160 kmh, mille puhul ei pea väga palju pidurdama ja ei jää ka pidevalt kellegile jalgu.

Laupäevane meelelahutus – kuulsa nimega Frankensteini loss, mis asub Darmstadti lähedal. Raamatuga on sel kohal nii palju pistmist, kui et väidetavalt rändas Frankensteini autor M. Shelly seal piirkonnas enne raamatu kirjutamist ja sai nimest inspiratsiooni ka raamatu peategelase jaoks. Lossi müürid ja vaateplatvorm iseenesest ei olnud midagi erakordset, aga vaade, mis seal avanes oli täitsa kena – ilm oli selge ja paistsid Frankfurdi kõrghooned ning kevadroheline maastik lossi ümber. Õhtune programm nägi ette Nadini sünnipäeva tähistamist mõningate tema sõpradega, ning grillimist mõnusal suurel rõdul, kuhu paistis õhtupäike. Tsill.

Pühapäevaks jäi poole tunni sõidu kaugusel asuv Frankfurt. Ausaltöeldes ei midagi muljetavaldavat – ilmselt pärast sõda uuesti üles ehitatud linn ei avaldanud muljet ei ülima kaasaegsusega ega ka vana-aegse arhitektuuriga. Samas tegid päikesepaisteline ilm, ilus Maini jõgi ja söödud frankrurteri vorstid Frankfurdis olemise siiski mõnusaks.

Saksamaa lõppes minu jaoks selleks külastuseks esmaspäeval, pärast 6 kohapeal viibitud päeva, taas vanas heas tuttavas Hahni lennujaamas.

Bonjour! Bienvenue a Paris!

Et kõik ausalt ära rääkida (nagu kuulsad klassikud on öelnud), tuleb alustada sellest, et Ryanairi kaabakad, peale selle, et nad lihtsalt kaabakad on, parseldavad odavaid lennupileteid. Mitte, et see järjekordse reisi põhjuseks oleks, aga üheks soodustavaks faktoriks kindlasti. Niisiis 10 eurosed lennupiletid Pariisi ja sama raha eest ka tagasi ja 4 päeva kevadist aprillilõpu Prantsusmaad oli meie päralt. Kamraadid olid juba teile vanad tuttavad Jelena ja Emilio.

Sõit läks vägagi kahtlustäratavalt ladusalt ja pärast metroo-, lennuki- ja bussisõitu olime tund aega plaanitust varem Pariisis. Nendel Ryanairi põllulennuväljadel on ka tegelikult eeliseid – kuigi nad asuvad sihtpunktlinnadest tihtipeale 1-2 tunni kaugusel, on neil väga hea bussiühendus ning lisaks on väikeste lennujaamade eelis suurte ees veel see, et seal ei ole võimalik ära eksida ega rohkem kui 5 minutit kulutada ükskõik mille leidmiseks või ühest otsast teise minekuks.

Seekord otsustasime vältida traditsioonilisi hosteleid koos purjus turistidega ja proovida midagi uut. Olete kuulnud sellisest asjast nagu couchsurfing? Tegemist on organisatsiooniga, mille eesmärk on selle liikmete vahel pakkuda majutust üle terve maailma. Asi näeb välja nii: registreerid ennast couchsurfing.com kodulehel, täidad ankeedi, lisad pildi(d) ja pärast kinnitust oled registreeritud kasutaja. Nüüd siis saad selle kodulehe kaudu otsida inimesi, kellel on välja pakkuda diivan või mõni muu magamisase kohas, kuhu plaanid reisida, ning saad hakata saatma taotlusi. Kui tahad ja saad võid ka enda diivani välja reklaamida teistele diivanisurfaritele, aga see ei ole kohustuslik. Meil oli õnne – prantslanna nimega Cecile vastas meile pool päeva enne väljasõitu ja pakkus meile peavarju kaheks ööks Pariisis.
Cecile, lasteraamatute illustraator ja baaridaam, elas väikeses ühetoalises korteris, mis asus südalinnast eemal, üpriski lahedas majas (siuke mõnus 5 kordne maja, pigem vana kui uus arhitektuur, mitte betoonkast) pakkus meile teed ja õlut ning rääkis mida võiks Pariisis teha ja kuhu minna. Väga lahe kogemus vahelduseks hostelitele ja samuti ka odavam. Korter oli väike ja hubane ja väga lähedal metroopeatusele, mis tegi liiklemise mugavaks. Ette rutates mainin ära, et viimaseks, kolmandaks, ööks me sinna korterisse põõnama jääda ei saanud ja leidsime väga mõnusa hotelli üpriski keskinna lähedal – puhas, privaatne ja eraldi vannitoaga, ning hinnas sisaldus ka hommikusöök. Ja seda kõike hostelihinna eest. Luks, superluks.

Mida Pariisis tegime. Kõige lahedam asi oli ilmselt jalgrattasõit rendijalgratastega. See toimib niiviisi, et Pariisi linn on teinud sellise laheda rattalaenutussüsteemi, kus üle terve linna on automaatsed rattalaenutuspunktid. Saad igalt poolt võtta ratta ja tagastada ükskõik kuhu punkti, pärast jälle võtta uue ratta üksõik kust ja taaskord jätta see ükskõik millisesse laenutuspunkti. Selline süsteem annab täieliku vabaduse liikuda vaheldumisi jalgsi, metroo ja rattaga. Süsteem toimib kas spetsiaalse kaardiga, mis on kohalikel, kes neid rattaid kasutavad, või krediitkaardiga kui oled turist. Kinnitad enda isiku krediitkaardiga, saad koodi ja salasõna, mille abil edaspidi rattaid laenutama hakkad ning krediitkaardilt broneeritakse ka tagatisraha juhuks kui sa peaks olema igavene kaabakas ja ratast mitte tagastama. Mis see maksab? Üks euro üks päev. Täpselt, ratta laenutusõiguse eest pead maksma ühe euro päevas (või vähem kui võtad kasutusõiguse rohkemaks kui üheks päevaks) ja lisaks tuleb maksta aja eest. Aga... siin on „aga“ – juhul kui sa tagastad ratta iga poole tunni tagant laenutuspunkti (võid selle sealt mõni sekund hiljem taasa välja võtta) siis on see tasuta, maksma pead hakkama siis kui jätad ratta kauemaks kui tunniks enda kätte ja mida kauem hoiad, seda kallimaks tunnihind läheb. See peaks tagama selle, et need rattad ei seisa kellegi garaažis või kuskil kontori või hotelli ees posti küljes lukus. Ja süsteem toimis – enamikes punktides oli rattaid saadaval ja laenutuspunkte oli kohati kuni iga 300 meetri tagant. Rattad ise on üsnagi lollikindlad (teadagi – lollid on vägagi andekad ja suudavad tihtipeale isegi lollikindlad asjad ära lõhkuda), lihtsa ehitusega, tugeva raamiga, 3 käiku, korv juhtraua ees, tuled ja rattalukk, rattad on väga kerge jooksuga, mugavad ja linnas on nendega lausa lust kimada. Niisiis olime Pariisis ratturid – must barett peas, jalgrattakorvis kaks pikka saia ja pudel veini, ning hambus sigarett. Tegelt nii ei olnud, aga väga lahe oli küll mööda kevadist Pariisi rallida, peatuda kus tuju tuleb ja üleüldse näha palju rohkem kui jala ringi tatsates või metrooga maa all seigeldes. Ilm oli kevadiselt ilus ja soe, muru oli igal pool rohline, puud värskelt lehte läinud ning igal pool paistsid tulbi- ning nartsissipeenrad.

Mida me Pariisis nägime. Traditsioonilised vaatamisväärsused – Jumalaema kirik Notre Dame, kuulus Champs-Élysées avenüü, trimfikaar. Seine jõgi, Montmarte ning Louvre (tuleb ausalt tunnistada, et kuna ilm oli väga ilus, siis muuseumisse sisse minemise asemel valisime Emilioga väikese espressokohvi ja kerge eine Pariisi tänavakohvikus ning nautisime lihtsalt Pariisi).
Lisaks veel sai üle vaadatud Moulin Rouge kabareeteater (sel korral siis ainult väljast) punaste laternate linnaosas ning loomulikult ei saa Pariisis läbi ilma Eiffeli tornita. Korra külastasime torni õhtul kui väljas oli pime ning torn säras oma tuledes ning viimasel päeval kui ilm oli pilvitu ja päikesepaisteline tegime ka külaskäigu torni kõrgematesse osadesse. Jalgsi pääseb kuni teisele korrusele (piletiraha tuleb ikka maksta, kuigi vähem kui liftiga minnes), kust edasi kõrgemasse tippu saamiseks tuleb eraldi lift võtta. Jalgsi mineku suureks eeliseks on järjekorra puudumine – kui liftijärjekord oli ikka väga pikk, siis trepist üles pääses pärast viieminutilist ootamist.

Sport Pariisis. Lisaks rattasõidule Pariisi tänavatel saab ennast proovile panna lisaks veel ühel huvitaval mõõduvõtmisel. Enamjaolt mustanahalised tänavaärikad kauplevad tänaval igasuguse pudipadiga – postkaardid, suveniirid ja muuhulgas väikesed Eiffelitorni kujulised võtmehoidjad. Väljakutse seisnes selles, et kui palju võtmehoidjaid on võimalik osta ühe euro eest. Kui esimese ostetud võtmehoidja hind oli 1 euro tükk, siis hiljem olid tehingud juba palju kasulikumad. Tingimisrekorditeks kujunes 11 võtmehoidjat 2 euro eest ja absoluutne rekord, mis jäi sel korral minu kätte oli 6 võtmehoidjat 1 euro eest. Seitset saada ei õnnestunud, nii et siit väljakutse teile – kui peaksite Pariisi sattuma, siis proovige tingida hind 7 võtmehoidjani 1 euro eest. Challenge!




Väike stiilinäide Pariisi liiklusest ringteel (triumfikaare pealt)

Tour de Andalucia

Since I hope that I have also few readers who prefer English I thought I’ll try to make a short summary about this chapter also in English.
In last week of March Janno, Paolo, Jelena and our neighbor Tobias went to a road trip to Andalusia. This time we got brand new Fiat Doblo – 14 kilometers mileage. Very nice.
First day we briefly visited Cordoba and in the night arrived to Sevilla. Sevilla was nice – good weather, beautiful city. Paolo’s friend Andre showed us also nightlife of Sevilla and introduced us with vine made of oranges. Also participated in Erasmus-botellon in Sevilla:) After Sevilla came Malaga – just for few hours, but me and Tobias went to swimming. Water was pretty-much ok. Not too cold anymore.
In Granada we found a hostel for 11 euros per night in center of Granada. It wasn’t anything fancy but we had separate apartment and the location was perfect. Landlord of hostel was also funny. Granada was also very beautiful – old part and of course Alhambra fortress. What wasn’t that pleasant in Granada was parking – we managed to get parking fine of 92 euros. Pretty much, huh? If you go there, little tip for you – avoid entering to the center with car, take the plane!:) During the endless search for parking place, we already had a plan to drown our precious Doblo to river and buy plane tickets. Finally we still managed to find one place and Doblo stayed alive. If you think that this parking place was for free or it was close to the center then you are wrong. But at least we had a place to park the car.
Best part was Sierra Nevada mountains. After 5 hours of hiking in mountains we went to ski resort above the snowline. Although spring was already ahead of us and most of the snow had been melted, we enjoyed the sunset behind mountains and after that me and Jelena went to sledging. Paolo and Tobias took their beauty-nap in the car meanwhile. It was awesome. We found one mattress to use for a sledge and made crazy rides downhill of closed slopes. Every time we ended in the mud and water that was left of the snow in the end of our ride. In the end we didn’t had any dry clothes, so we had to mix some things we found from car – Jelena got Paolos pyjamas and shoes, I found wool-socks (Made by my mother), slippers and shorts. Temperature was around 5 degrees above 0. But since we were hungry we had to go to restaurant with these clothes. It was quite funny.
Result: 1700 kilometers mileage, lots of laughing, swimming, sledging and hiking, tapas and flamenco, physical exhaustion, 24 hours awake on last day and lots of positive emotions. It was really great road trip and really great road-trip-company. Thanks you for the great time!

Btw do you know what means “Driving like Napoli” or “Doing Napoli”. According Italian vocabulary it means breaking the traffic regulations. So if you make the u-turn over continuous line or causing traffic jam while stopping in the middle of crossroad it means that “You are doing Napoli”. Now, who knows Paolo, imagine him saying those sentences with Italian accent and laugh:) You know it’s funny:)

Seekordne peatükk, nagu nimigi ütleb, viib blogilugejad kaasa Lõuna-Hispaaniasse Andaluusiasse legendaarse raamatukangelase Don Quijote radadele (siinkohas tuleb üles tunnistada, et loo autor pole seda raamatut lugenud ja kõik viited raamatu kangelase või sisu kohta võib lugeda niisama poosetamiseks).

Niisiis märstikuu viimasel nädalal, nautides kevadvaheaega ja jalgu kõlgutades tekkis idee teha rõudtripp Andaluusiasse. Tegelikult küpses juba mõte peades varem, aga otsus retk ette võtta sündis siiski märtsikuu (peaaegu)viimasel esmaspäeval ning teele asuti umbes-täpselt 24 tundi hiljem. Seltskonnaks olid siis Janno, Paolo, Jelena ja naabrimees Tobias (sakslane). Kui eelmisel korral naeratas „dumb luck“ ja imetabane Fiat Doblo sattus rentijatele juhuslikult, siis sel korral fortuuna hooleks midagi ei jäetud ja AurigaCrown rendifirmast ulatati pärast mõningat paberimäärimist uue Doblo võtmed. Tegemist oli siis tõesti tuliuue autoga – auto läbisõit reisi alguses oli 14 kilomeetrit. Ja nii see taaskord algas.

Esimese päeval nägi reisiplaan ette jõudmise Sevillasse, kus olime broneerinud hostelitoa. Kerge eine ja siesta tehti mägede vahel Castillo La Mancha piirkonnas (võibolla tuttav veinipudeli pealt), mis kangesti meenutas mingit punase liivaga kõrbe. Võibolla näiteks Californiat. Aga võibolla mitte. Kui kunagi Californiasse lähen eks siis pärast räägin.
Hõbedane Fiat neelas kilomeetreid isuga ja pimeda saabudes olime jõudnud Cordobasse. Pikemalt seal peatuda plaanis ei olnud – kerge jalutsukäik linnas, väike kehakinnitus ja karastusjook ning teekond jätkus.
Hilisõhtul jõudsime Sevillasse ja seadsime ennast sisse kesklinnas asuva enamvähem viisakas hostelis ning tegime esimese tutvuse öise Sevillaga, kus sai ka tapast mekitud.
Ilm oli soe, Sevilla oli ilus – rohkem Hispaaniapärane kui Valencia või teised põhjapoolsemad linnad. Eredamalt jäid meelde katedraal, mis on wikipedia andmetel üks maailma suurimaid. Samuti 1929. aastal valminud Plaza de Espana. Ära tuleks ka märkida ilusat arhitektuuri, jõge koos arvukate sildadega ning rohelisi parke.
Ja Sevillas on võimalik parkida autot!
Sevillas õppiv itaallane, Paolo sõber André tutvustas meile tüüpilist Sevilla ööd, mille juurde kuulusid tapas, flamenco ja botellon (niiviisi kusutakse tänaval toimuvat nn „pidu“, kus noored saavad kokku, lobisevad, naeravad ja vastavalt soovile võetakse juurde kesvamärjukest, politsei pidulisi ei tülita) ning pakkus meile ka öömaja enda korteris.

Kolmandal hommikul rõutripp jätkus. Mafiosside pesa Marbella jäi seekord küll ära, aga selle asemel andis navigaator suuna Malaga peale. Mõni tund Fiati diiselmootori nurrumist ja kohal me olimegi. Nagu ka Cordoba puhul ei olnud plaanis Malagas pikalt peatuda. Kõik eestlased ja sakslased (kokku kaks) tegid karastava supluse Vahemeres (tegelikult oli märtsikuine Malaga merevesi täitsa kümmeldav). Pärast hommikusööki andis kaardilugeja käsu võta suund rannikuteele, mida mööda kulgedes liikuda Granada poole.

Nagu mägedele kohane, hakkas ilm meile kohe vingerpussi mängima – teatavasti asub Granada Sierra-Nevada mäestiku jalamil. Rannailm oli mäni tund hiljem asendunud udu ja paariteistkraadise õhutemperatuuriga. No vot siis. Parkisime auto kenasti teiste autode juurde ning südamerahuga jätsime ta sinna, sest polnud liilusmärke, mis seda oleks keelanud. Niisiis ajasime jalad kõhu alt välja ja seadisme sammud kesklinna, et leida hostel peavarjuks ja pisut turismiinfot abistamaks meie spatseerimist Granadas. Hosteli leidsime. Turismiinfo ka. Tagasi auto juurde jõudes leidsime aga veel midagi – parkimistrahv 92 eurot. Optimistlikult võiks öelda, et läks hästi – puksiir oli juba meie Doblo taga parkinud masina minema tarinud ja järg hakkas jõudma meie raudruunani. Mootorile hääled sisse ja minema. Huh. Napilt. Sellega meie õnnelik ebaõnn veel ei lõppenud – tuli välja, et parkimine on üldse Granadas tabu teema. Järgimse parkimiskoha leidmiseks kulutasime tublisti närvirakke, kogusime hunniku kilomeetreid ja pärast kahe ja poole tunni pikkust seiklust leidsime oma kauaotsitud-kaunikese. Kui te nüüd arvate, et see oli lähedal kesklinnale ja tasuta, siis te eksite. Vähemalt oli koht kus autot hoida. Hirmsamad mõtted käisid sel lõpmata otsingutel ka juba auto lükkamisest jõkke ja lennupiletite ostmisest. Tegelikult päris nii see veel ei olnud, aga palju puudu ka ei jäänud.
Lõputu otsimise käigus saime selgeks ka uue väljendi – kui keegi ütleb teile autosõidu ajal „Tegime Napolit“(„Doing Napoli“) või „Sõidame nagu Napolis“ („Driving like Napoli“) siis see tähendab liikluseeskirjade rikkumist. Väidetavalt pole Napoli liikluses Itaalias mitte mingeid reegleid. Sealt ka väljendid. Inglisekeelseid lauseid öelge itaalia aksendiga:)

Hmm. Granada. Mis me siis sellest pajatame? Kebabiparadiis – iga nurga peal kebabibaarid. Mmmm:)
Esimesel päeva hommikul võtsime suuna turmismimagneti Alhambra kindluse peale. Esimene plaan oli seda mitte külastada, vaid osta piletid. Kaks tundi sabas seismist ja olidki olemas. Pärastlõunased piletid. Edasi tuli jalutuskäik linnas. Superilus vanalinn. Mööda mäekülge üles looklevad väiksed tänavad. Roosades õites puud. Külm jäätee tänavakohvikus, mida saatis kitarrimäng ja seda kõike sooja päikese käes. Künka tippu jõudes avanes vaateplatvormilt vaade Alhambra kindluse taustal päikese käes sillerdavatele lumistele Sierra-Nevada mäetippudele. Vau.
Pärastlõuna möödus 13. sajandil Araablaste pool ehitatud Alhambra kindluses. Oli võimas küll, aga pilvine ilm muutis kõik kuidagi tuhmiks ja inetuks. „Grayscale“ asemel võiks selle ilmestamiseks kasutada mõistet „brownscale“ – kõik oli pruun ja ei jätnud erilist palee tunnet, kuigi loogiliselt oleks pidanud. Suur oli see Alhambra küll. Kolm tundi oli paras aeg, et jõuaks kõik osad ja ümber rajatud aiad läbi käia. Õhtul leidsime kauaotsitud tüüpilise Hispaania tapa-baari – tellid kannu õlut või sangriat lauda on taldrikutäis suupisteid sinna juurde arvatud. Kokkuvõttes on hind muidugi sama, mis oleks tavaliselt need asjad eraldi ostes, aga mõte on ju see, mis loeb:) Varahommikul kobisid targemad (eestlased ainult) hostelisse tuttu, et valmistuda järgmiseks päevaks ja teha ilu(jõu)uni Sierra-Nevada külastuseks.

Kuna minule olid mäed reisi kõige olulisemaks osaks ja tripi ettevõtmise üheks peamiseks põhjuseks, siis kõva lärmiga kamandasin hommikul 9 ajal kella 7ni ringi hänginud peolõvid üles ning esitasin ultimaatumi – kell 10 auto juures või korjan need samad une-peo-lõvid õhtul Granadast peale ja veedan päeva üksi mägedes. Sõjaväeline kord õigustas ennast – poole tunnise hilinemisega saime lõpuks normaalsel ajal oma kodinad autosse ja alustasime teekonda mägesesse.

Kahetsemiseks ei olnud põhjust – see oli seda väärt. Esiteks võtsime ette jalgsimatka, mille pikkuseks kogunes 5 tundi. Kilomeetreid pakkuda ei oska, aga maastiku raskusest annab märku see, et kui pool teed jõudisme liikuda 3 tunniga, siis sama tee tagasi, teisel korral siis küll allamäge, võttis aega 1,5 tundi. Ilus oli maastik seal. Kergest vihmatibutamisest sai päikesepaiste ja vaated olid lahedad – lumised mäed ja teerada, mida mööda kõndisime, asus järsaku serval, mille põhjas voolas kärestikuline mägijõgi.
Reisi nael saabus aga õhtul, kui üles Sierra Nevada suusakuurortisse, et ära katsuda ka Hispaania lumi. Kuigi kuurortis oli kevad maad võtnud ja lund oli alles vähe, oli vaade mägedele taaskord võrratu. Seadnud sisse ennast kivi peal istudes, saime jälgida päikeseloojangut mägede taha. Ilus.
Nüüd siis parim osa – suletud nõlva peale minnes lund katsuma tabas minu, Otepää mägismaal kasvanu, terav silm ühte nõlva kõrvale jäetud madratsit. Asi selge – kelgutama. Itaallane ja sakslane põõnasid autos iluund, niisiis jäid üle veel mina ja Jelena. Kuna matil, erinevalt insenerisaavutusest nimega Salvo kelk, puuduvad põhja all igasugused sooned selle juhtimiseks või mingi suuna hoidmiseks, siis allus meie lumesõiduk ainult elementaarsetele füüsikareeglitele. Nõndaks olime igal sõidul oma madratsi peal reisiad mitte juhid ja iga kord lõppes sõit samas kohas – kohas, kus lumi oli juba sulanud ja haigutas muda ja veelomp:) Maailma kõige naljakam kelgusõit lõppes sellega, et kõik riided, mis meil seljas olid olid märjad ja mudased, ning pärast mõningat orienteerumist pimedatel slaalominõlvadel suutsime leida üles auto, kus riideid vahetada ja sooja minna. Mida ei olnud olid riided – selga läksid puhtuselt teine paar aluspesu, polo, lühikesed püksid, ema koootud villased sokid (Aitäh ema!) ja rannaplätad. Õhutemperatuur oli umbes 5 kraadi ja langes:) Jelena sai selga Paolo pidzaamapüksid, Paolo jalatsid ja mingi pusa. Nii me siis olime seal, nagu kaks kaltsakat. Aga ega nälg ei anna häbeneda ja restoranis tuli enne teele asumist võtta kõhutäis. Ma kujutan ette, et me võisime seal üpris kummalised oma kostüümides tunduda.

Pärast 6 tunnist autosõitu olime taas Valencias. Tulemus: läbitud 1700 kilomeetrit, ujutud, kelgutatud ja matkatud, lõpuks üle 24 tunni järjest ärkvel olemist, millest 5 tundi kõndimist, füüsiline kurnatus ja palju positiivseid emotsioone.

Day out with "offroad-club"

Fallase järgsel nädalal, kui käsil oli "fallas-hangover"-i põdemine (see on see kui keha arvab, et magama peaks minema kell 7 hommikul, mitte varem, ja üles ärkama pärastlõunal kella 2 paiku), kutsus Liis (üks Eesti tüdruk Valenciast, kes on siin blogis tõenäoliselt ka varem figureerinud) mind ja Paolot väljasõidule Valencia lähistele. Plaan oli veeta päev linnast väljas. Kui esialgu arvasime, et läheme väisame mõningaid külasid ja teeme päikese käes väikse pikniku, siis lõpuks selgus, et Liisi sõbral Chrisil on hoopis teised plaanid – tema plaan, nagu hiljem selgus, oli seigelda pisut mägedes tema Land Rover Defenderiga. Seiklusest võtsid osa mina, Paolo, Liis ja Liisi sõbrad Chris (Gibraltarilt pärit ekstreem-rattaspordi sõber), Angie (ameeriklasest inglise keele õpetaja Valencias ja Peter (britt, arvutimängude programmeerija).

Päev oli tore:) Uskumatu, milleks see masin võimeline on. Kuigi muda, vett ja soppa sel päeval ei olnud, oli selle 11-kohalise! maasturite etaloni ronimisvõime järsakutel, läbi kraavide/üle kivide hämmastav. Või siis pole blogi autoril seda maasturit väga millegagi võrrelda:p Igaljuhul oli päev tore. Tore oli ka isiklikult sellist „looma“ proovida. Maanteemugavus ja pöörderaadius on sellel autol ohverdatud muude omaduste tarbeks, aga tunne roolis on hea. Samuti peab ära märkima, et antud maastur oli parempoolse rooliga ja kui keegi on proovinud sellise masinaga sõita, siis ta ilmselt teab, et lisaks mõõtmete hindamisele sõites on põhiline probleem, mis tekib, parema käe äralöömine vastu ust käiguvahetamisel:)

Ahjaa. Lisaks motoelamusele ei saa ka mainimata jätta loodust. Paolo sõnul on see just iseloomulik Vahemereäärne taimestik, mis meie mägiteid ümbritses. Väidetavalt tänapäeval järjest haruldasemaks muutuv floora, mis pidevalt hävib, nii looduslike kui ka kinnisvaraarendajate huvist tingitud tulekahjude tagajärjel. Kuna ühe peatuspaiga juures otsustasime ka lähima mäetipu jalgsi ära vallutada, siis sai selle flooraga natuke lähemalt tutvust sobitatud. Eriti teravalt jäävad meelde kadakalaadsed põõsad, mis oma hirmteravate okastega läbi pikkade pükste suudavad torkida ja nahka korralikult marrastada. Samuti kogunes marrastusi mäest alla tagasi tulles, sest kuigi allatulek on füüsiliselt kergem, on see järskude nõlvade peal tehniliselt tunduvalt keerukam ning kivide peale kukkumine on üsna kerge tulema.

Las Fallas ehk „Valencia international airport“ elutoas

Märts on Valencias pidustustekuu. Täpsemalt peetakse igal aasta märtsikuus siin selline üritus nimega „Las Fallas“. Terve aasta ettevalmistusi ja nädal aega pidustusi kulmineerub 19. märtsi südaöö falla –de põletamisega igal pool linnas.

Natuke lähemalt sellest. Iga kogukond (naabrid, korteriühistud) korjab aasta läbi makseid oma liikmetelt, vahest korraldadakse ka pidusid-õhtusööke mille kasum läheb Fallase fondi. Märtsi alguses, mõni nädal enne pidustusi, kaunistatakse tänavad tuledega, iga kogukond püstitab suure telgi, mille sees ja ümber pidu käima hakkab. Telgis müüakse õlut, veini, karastusjooke, vahest ka süüa. Muusikaks on vastavalt rahakotile kas plaadi pealt tulev või elavmuusika. Telgid on fallase ajal kogunemis- ja peokohaks samas naabruskonnas elvatele inimsestele, telkide ümber valmistatakse paellat (Valencia rahvustoit), mängitakse mänge ja pidutsetakse.
Iga päev hakkab fallase ajal hommikul kell 8 kui seltskond nn. äratajaid liigub trumme müristades mööda tänavaid, anded märku, et aeg on ärgata. Koos nendega liiguvad fallerad kes loobivad ümberringi (ilutulestikupauguteid, et teha suuremat lärmi. Paugutamine käib tegelikult kogu Las Fallase aja. Kui nüüd suudate ette kujutada, mis Eestis toimub novembris, kui avatakse esimesed ilutulestikku müüvad letid poodides, siis korrutage see lärm ja paugutite arv umbes kümnega ja saate ettekujutuse mis toimub Valencia tänavatel. Paugutid on kõigil, nii väikestel kui suurtel. Paugud on nii suured kui ka väga suured. Ei lähe mööda viit sekunditki kui fallase ajal pauku ei kuule. Tegelt käib see närvidele ka, eriti siis kui need kõrva ääres plahvatama hakkavad, või kui kasutatakse nn. Liblikaid mis tulejutt taga maapinna lähedal ringi tiirutavad ja täitsa vabalt kedagi tabada võivad, vahest tabavad ka. Õnneks mitte mind. Lärm ja paugutamine ongi ühed põhilised omadused millega fallast iseloomustada saab. Iga päev kell 14.00 toimub linna peaväljakul La Mascleta – müra- ja suitsuetendus, mille käigus pürotehnikaga tekitatakse hiigelsuuri pauke, värvilist suitsu ja paukudega üritatakse luua mingit korrapära, nii et tundub nagu löödaks mingit rütmi. See kestab umbes 10 minutit ja müra on nagu püssirohuplahvatustel ikka – väljakul seistes hakkab kõrvadele, kõrvaltänavas on kõrvadel kergem, aga tunned ikka kuidas vibratsioon läbi keha käib Igal öösel kell üks on kesklinnas vanas jõesängis ilutulestik, mida saab jälgida jõe kallastelt olevatelt tänavatelt. Vot see on võimas. 15 minutit järjest sellist tulevärki mida mina näiteks veel näinud pole. Võimas. Kogu fallase aja on Valencia tänavatel nagu laadal – kohal on tänavamuusikud, tantsjad ja muidu etlejad, tänavad on rahvast täis 24h, kohal on churrose ja bunuelose (rasvas küpstatud pontsikulaadsed asjad) müüjad kogu aeg kõlavad ilutulestiku paugud, öösiti on tänavaltele üles pandud lavadel kontsertid.

Kulminatsioon. Vanal hallil ajal, mida nüüd ainult Wikipedia mäletab elasid Valencias puusepad. Puuseppade kaitsa Püha Joosepi päeval (19. märstil) toodi tänavatele küünlahoidjad, mida oli vaja talvel, et pimedamal ajal tööd teha ja mida kevade saabudes enam ei vajatud. Need küünlahoidjad põletati 19. märtsi õhtul. Hiljem hakati neid põletatavaid kujusi muutma inimese sarnaseks – hakati lisama neile riideid ning muutma kuju rohkem inimese sarnaseks. Edaspidi juba tehti selleks eraldi kujud, mis jäljendasid mõnda tuntud inimest ümbruskonnast. Tänapäeval Las Fallase festivali ajal ehitatakse iga kogukonna juurde La Falla – puitsõrestikule ehitatud vahtplastist suur kuju, mis tavaliselt on karikatuurne kujutis inimestest, igapäevaelust, loomadest vms. ning tihtipeale peegeld ab ümbruskonnale iseloomulikke jooni (näiteks naabruskonnale iseloomulikke ehitisi, ärisid). Kellegi poolt määratud komisjon hindab kõiki fallasid ja valitakse parim falla. See säilitatakse, ülejäänud fallad põletatakse pidulikult 19. märtsi öösel kella 12-01 paiku. Linn on täis vahtplastist tekkinud musta suitsu ja vingu. Pärast kujude põletamist ja viimast ilutulestikku on pidu läbi. Linn jääb vaikseks, tänavad on kaetud prügiga ja inimesed pöörduvad tagasi kodudesse puhkama.

Selline oleks lühikokkuvõte fallasest, mis on piisavalt pikk, et jõuaks sellest väsida, siis puhata ja veelkord osa võtta.
Pealkirja selgituseks – kuna endised koolikaaslased ja korterikaaslased, kes eelmise semestri Valencias olid ja nüüd taas kodus on, soovisid Valenciat fallase ajal külastada siis oli öömaja neile meie korteris. Kuna lisaks planeeritud külalistele saabusid samal ajal Valenciasse veel ka Paolo tuttavad itaallased, kes tulid siia praktikale, aga kellel siin veel elukohta polnud, siis olid nemadki fallase ajal meie korteri elanikud. Niisiis oli koos nelja püsielanikuga siin inimesi kokku vahelduva eduga kuni 10. Inspireerituna inimeste ning kohvrite arvust ja tohutust asjade hulgast korteris, sai elutuba selleks ajaks ümber nimetatud Valencia Rahvusvaheliseks lennujaamaks.

Kui keegi tunneb, et Las Fallas võib tunduda huvipakkuv ja tekib soov seda kunagi külastada, siis wikipediast saab selle kohta rohkem infot:
http://en.wikipedia.org/wiki/Fallas

Youtubist näeb videosid fallade põletamisest:
http://www.youtube.com/watch?v=y3n75vg0Mtw&feature=related

Xativa

Märtsikuu esimesel nädalavahetusel võeti vastu otsus minna ekskursioonile Xativa kindlusesse. Xativa kindlus asub Valenicast umbes 60 kilomeetrit lõunas ja on ehitatud ligikaudu 11. sajandil pärast kristust. Hästi säilinud ja külastamiseks avatud Xativa kindlus asub Vahemere rannikust eemal, vanal kaubateel, mis viis Roomast Pürenee poolsaare lõunarannikule.
Eksursioonikaaslasteks olid korterinaabrid Paolo ja Elodie (tüdruk belgiast, kes kolis korterisse jaanuaris), kursusekaaslane Jelena (pärit Horvaatiast aga viimased 8 aastet elanud Soomes) ja tema korterinaaber Eugenie (prantslane). Transpordivahendiks oli Eugenie’ päevinäinud valge Peugeot. Ilm oli ilus ja kindlus samuti. Koduteel tegime peatuse väikse kohvi ja karastusjoogi nautimiseks Gandia linnas Vahemere rannikul ja vaatasime päikeseloojangut Albufera looduspargis – soine ala, mis asub Valenciast 7 kilomeetrit lõunas ja koosneb kitsa maaribaga Vahemerest eraldatud järvest.

Allpool saab näha fotosid slideshow-na (mis võiks küll olla selle mõiste eestikeelne vaste? pildinäitus?). Piltide vaatamiseks suuremas formaadis tuleb klikkida slaidshowl ning edasi valida vasakult ülevalt „View album“. Pärast seda avaneb vastav album koos pildiallkirjadega.

Talveuni

Päikesevalgus tungib läbi kardinate tuppa, tuba on valge, uni läheb kergeks. Ärkan ja avan silmad. Vaatan kella – 8 hommikul. Märtsikuu!!!! Kergest uinakust detsembrikuus oli saanud kolm kuud kestev talveuni.

Kevade saabumisega võib kuulutada avatuks ka selle blogi kevad-suvise hooaja ja loodan teid üllatada uute ja huvitavate sissekannete ning fotodega. Algaval hooajal üritan rõhku panna ka piltreportaažide poolele, mis sügishooajal pisut tagasihoidlikuks jäi.