Day out with "offroad-club"

Fallase järgsel nädalal, kui käsil oli "fallas-hangover"-i põdemine (see on see kui keha arvab, et magama peaks minema kell 7 hommikul, mitte varem, ja üles ärkama pärastlõunal kella 2 paiku), kutsus Liis (üks Eesti tüdruk Valenciast, kes on siin blogis tõenäoliselt ka varem figureerinud) mind ja Paolot väljasõidule Valencia lähistele. Plaan oli veeta päev linnast väljas. Kui esialgu arvasime, et läheme väisame mõningaid külasid ja teeme päikese käes väikse pikniku, siis lõpuks selgus, et Liisi sõbral Chrisil on hoopis teised plaanid – tema plaan, nagu hiljem selgus, oli seigelda pisut mägedes tema Land Rover Defenderiga. Seiklusest võtsid osa mina, Paolo, Liis ja Liisi sõbrad Chris (Gibraltarilt pärit ekstreem-rattaspordi sõber), Angie (ameeriklasest inglise keele õpetaja Valencias ja Peter (britt, arvutimängude programmeerija).

Päev oli tore:) Uskumatu, milleks see masin võimeline on. Kuigi muda, vett ja soppa sel päeval ei olnud, oli selle 11-kohalise! maasturite etaloni ronimisvõime järsakutel, läbi kraavide/üle kivide hämmastav. Või siis pole blogi autoril seda maasturit väga millegagi võrrelda:p Igaljuhul oli päev tore. Tore oli ka isiklikult sellist „looma“ proovida. Maanteemugavus ja pöörderaadius on sellel autol ohverdatud muude omaduste tarbeks, aga tunne roolis on hea. Samuti peab ära märkima, et antud maastur oli parempoolse rooliga ja kui keegi on proovinud sellise masinaga sõita, siis ta ilmselt teab, et lisaks mõõtmete hindamisele sõites on põhiline probleem, mis tekib, parema käe äralöömine vastu ust käiguvahetamisel:)

Ahjaa. Lisaks motoelamusele ei saa ka mainimata jätta loodust. Paolo sõnul on see just iseloomulik Vahemereäärne taimestik, mis meie mägiteid ümbritses. Väidetavalt tänapäeval järjest haruldasemaks muutuv floora, mis pidevalt hävib, nii looduslike kui ka kinnisvaraarendajate huvist tingitud tulekahjude tagajärjel. Kuna ühe peatuspaiga juures otsustasime ka lähima mäetipu jalgsi ära vallutada, siis sai selle flooraga natuke lähemalt tutvust sobitatud. Eriti teravalt jäävad meelde kadakalaadsed põõsad, mis oma hirmteravate okastega läbi pikkade pükste suudavad torkida ja nahka korralikult marrastada. Samuti kogunes marrastusi mäest alla tagasi tulles, sest kuigi allatulek on füüsiliselt kergem, on see järskude nõlvade peal tehniliselt tunduvalt keerukam ning kivide peale kukkumine on üsna kerge tulema.