Deutschland

Pikka aega mõttes mõlkunud külaskäik Saksamaale Nadine ja Michaeli poole sai teoks aprilli viimastel päevadel, ning langes kokku ka seal tähistatavate maipühadega. Sihtkoht Michaeli ja Nadine korter Griesheimis – väike linn Darmstadi külje all Kesk-Saksamaal Frankfurdist pisut lõunas. Lennujaamas tervitas mind Michael ning bussisõidu asemel sõidutas meid Grisheimi Michaeli hõbedane Mercedes. Sportlik kabriolett, 165kw:) Täpsustuseks siis veel, et Nadine oli eelmisel semestril minu kursusekaaslane Valencias ning Michael tema elukaaslane, kellega nii mõnedki korrad olen Valencias kohtunud ja kellega ka Barcelona rõudtripil käinud.

Esimesel õhtul võttis aset rahulik õhtusöök ja oleng ning hommikul kui pererahvas tööle ja kooli tõttas hüppasin mina ratta selga ja kimasin mööda rattateid Darmstadti, et mängida veidike turisti. Ülikoolilinn Darmstadt on võrdlemisi väike (ca 120 000 elanikku), linnas on palju rohelust ja parke ning inimesed on sõbralikud. Ilm soosis samuti rattureid sel päeval ja päiksese käes väisasin kaardi ja jalgratta abil osakest ehtsast Saksamaast. Korralik, puhas, tagasihoidlik, mugav oleks ilmselt parimad märksõnad minu jaoks selle linna kohta. Üle pika aja oli jälle tore saksa keelt purssida ja seda hispaania keelega rääkides segamini ajada:)

Suutsin korra ka ära eksida ja avastasin ennast ääelinnast, tööstuspiirkonnast, kust leidsin ka mõningaid türklaste Alibabaa auto(surnu)aedu. Müüjad türklased, ostjad Ida-Eurooplased. Võiks öelda, et Raadi autoturg jätab märksa usaldusväärsema mulje.

Pärastlõunal, kui lühendatud pühade eelne tööpäev lõppes, pakkisime Michaeliga asjad ja korjasime raudteejaamast peale Belgiast rongiga saabunud vana korterinaabri Sami ning koolist ka Nadini. Edasi viis paaritunnine sõit mööda kiirteid Bavariasse (seal piirkonnas asub ka München), kuhu sõitime, et tähistada maipühi Saksamaa väikestes külades, kus elavad Nadine ja Michaeli vanemad ja õed-vennad. Paaritunnine kimamine kiirteel asendus pühade-eelsetes ummikustes istumisega märksa pikemaks ajaks kui ideaalplaan ette nägi. Esimene küla oli Humprechtshausen (naljakas nimi ju:)), kus elavad Nadine vanemad. Ehtne saksa pidu oli juba hoos – väikse küla kohalik puhkpilliorkester mängis mussi, püsti oli pandud telk, kust müüdi rahvale õlut, karastusjooke, bratwursti ja steiki. Mmmm, paradiis.

Maitule asemel on seal piirkonnas traditsioon püstitada maipuu (maibaum) – metsast raiutud pikk, aga mitte väga jäme kask, mis on püstitatud küla keskele. Traditsioonide järgi tuleb pidulistel valvata puud terve öö, sest naaberküla meeste eesmärk on salaja puu langetada ja külaelanikud häbisse jätta. Samas võib ka saata välja dessantrühma oma külast, et teha naabritele sama. Kelle puu langetatakse jääb häbisse. Tänapäeval küll on see langetamisetraditsioon pisut unarusse jäänud ja tihtipeale võib see ka ohtlik olla, sest puu on üsna majade lähedal ja vahest on sinna pargitud ka autod. Peale esimest grillvorstiringi ja valget õlut (wiessbier – Bavaria piirkonnas tüüpiline õlu, mis on pisut hägune, kuulsam neist on ilmselt Heffe, aga Eestis oli midagi sarnast mingil hetkel müügil ka Sakul – Saku Valge) liikusime edasi Michaeli kodukülla Kerbfeldisse, kuhu jäime ka öömajale, ja võtsime suuna selle küla peole. Kiiresti leidisime ka endale sõpru – Michaeli suur pere, koos vendade, vennanaised, õde ja muud sugulased-tuttavad-ja-teised-karvased-ja-sulelised-külaelanikud ning kassid ja koerad olid õige pea sinatuttavad.

Külad on Eesti küladest võrdlemisi erinevad – majad on suured ja ilusad, üksteise kõrval nagu linnades, tänavad on asfalteeritud, olemas on kõnniteed. Küla ümbritsevad heinamaad ja põllud, aga valdav osa inimestest käib tööl lähemal asuvates suuremates linnades. Maastik on sarnane – Eestile heinamaad ja põllud vahelduvad metsatukkadega, mille vahel kulgevad väga heas korras asfaltteed.

Esimene mai algas külas ühise traditsioonise lõunasöögiga (loomulikult erinevat sorti liha ja vorstid ning sinnu juurde pidi kuuluma ilmtingimata õlu, sakslaste õllekultuur õigustab oma kuulsust) pärast mida tegime väikese matka läbi metsa kolmandasse naaberkülla, kus taas oli traditsiooniline prassimine – erinevad saksa toidud, puhkpillimuusika ja palju inimesi.

Õhtul tegime heinamaal väikese kiiruskatse väiksese 125cc krossimootorrattaga, mis kuulus Michaelile. Oh seda nalja – Sam sõitis esimest korda kaherattalise motooriga sõidukiga. Pikali küll ei kukkunud murule aga nalja sai ikka:)

Traditsiooniline Bavaria hommikusöök. Selleks oleks weisswurst – sardellilaadne keedetud vorst, mida süüakse ohtra magusa sinepiga ja kõrvale võetakse värskelt küpsetatud soolaseid kringli moodi saiu. Sinna juurde, uskuge või mitte, on normaalne juua weissbieri!!!

Nädalavahetuseks kimasime tagasi linna. Sain isiklikult proovida Saksamaa kiiruspiiranguteta kiirteid, ning 165kw Mercedese diislile ei olnud probleemiks ka minu käes legaalselt 200kmh mööda siledat kiirteed tuisata:p Kuigi kiirteed on piiranguteta, siis paratamatult ei ole seal võimalik siiski pidevalt kihutada. Liikluskoormus seab omad piirid ja aeglasemalt liikuvad sõidukid (sh ka rekkad ja bussid) tõmbavad kiiruse alla. Normaalne kulgemine seal on umbes 130-160 kmh, mille puhul ei pea väga palju pidurdama ja ei jää ka pidevalt kellegile jalgu.

Laupäevane meelelahutus – kuulsa nimega Frankensteini loss, mis asub Darmstadti lähedal. Raamatuga on sel kohal nii palju pistmist, kui et väidetavalt rändas Frankensteini autor M. Shelly seal piirkonnas enne raamatu kirjutamist ja sai nimest inspiratsiooni ka raamatu peategelase jaoks. Lossi müürid ja vaateplatvorm iseenesest ei olnud midagi erakordset, aga vaade, mis seal avanes oli täitsa kena – ilm oli selge ja paistsid Frankfurdi kõrghooned ning kevadroheline maastik lossi ümber. Õhtune programm nägi ette Nadini sünnipäeva tähistamist mõningate tema sõpradega, ning grillimist mõnusal suurel rõdul, kuhu paistis õhtupäike. Tsill.

Pühapäevaks jäi poole tunni sõidu kaugusel asuv Frankfurt. Ausaltöeldes ei midagi muljetavaldavat – ilmselt pärast sõda uuesti üles ehitatud linn ei avaldanud muljet ei ülima kaasaegsusega ega ka vana-aegse arhitektuuriga. Samas tegid päikesepaisteline ilm, ilus Maini jõgi ja söödud frankrurteri vorstid Frankfurdis olemise siiski mõnusaks.

Saksamaa lõppes minu jaoks selleks külastuseks esmaspäeval, pärast 6 kohapeal viibitud päeva, taas vanas heas tuttavas Hahni lennujaamas.