FC Valencia vs. FC Getafe

Kui eelmise peatüki eesmärk oli äratada õllesõprade tähelepanu, siis selle peatüki sihtgrupiks on jalkasõbrad.

Kolmapäeval 26. septembril toimus Mestalla jalgpallistaadionil Valencias Hispaania esimes liiga (La Liga) kohtumine Valencia C.F. versus Getafe C.F. Mestalla staadion on üks kahest suurest staadionist Valencias, mis valmis 1982. aastal Hispaanias peetud jalgpalli MM tarbeks. Staadion asub suhteliselt lähedal kesklinnale, mahutab hinnanguliselt ~50 000 pealtvaatajat ja on kodustaadioniks ka Euroopa meistriteliigas kaasa tegevale Valencia C.F.-le. Ühtlasi on väga järskude tribüünidega Mestalla jalgpallistaadion suuruselt viies Hispaanias.

Niisiis otsustasin liituda suurte jalgpallirahvaste hollandlaste, belglaste, sakslastega ja minna vaatama mängu ning Mestalla staadionit. Kuigi kõik kohad staadionil ei olnud täis oli rahvast siiski üsna palju. Meie istekohad olid peaaegu kõige ülemistes ridades ja nagu juba mainitud sai on tribüünid väga järsud, nii et emotsioonidest ajendatud karglemisega pidi seal ettevaatlik olema. Alguses oli suht kõhe seal maa ja taeva vahel olla, aga sellega harjus üsna ruttu. Lisaks oli ülemistest ridadest suurepärane vaade linnale, lennuväljale, mägedele ja päikese loojumisele mägede taha.

Kohtumine oli huvitav ja lõppes seisuga 2:1 Valencia kasuks. Publik oli võrdlemisi vagur ja tänavarahutusi mängule ei järgnenud.

Heineken

Nüüd võivad kõik õllesõbrad mind kadestada, sest reedel, 21. septembril oli EPS väljasõit Heinekeni õlletehasesse Valencia lähedale.

Hommikul kogunesime kella üheksaks kooli juurde, kus pärast väikest hilinemist sõitsime tellitud bussiga edasi umbes poole tunni bussisõidu kaugusele Heinekeni tehasesse, mis on üks kuuest Heinekeni tehasest Hispaanias.

Kohapeal võttis meid vastu õlletehase esindaja – noor naine, kes purssis pisut inglise keelt. Tehas oli nagu tehas ikka – torud, tootmisliinid, seaadmed jne. Võrreldes A Le Coq tehasega Tartus oli see ikka võrdlemisi suur. Päris hüpnotiseeriv oli vaadata tohutud hulka rohelisi Heinekeni pudeleid mööda tootmisliine liikumas. Lisaks Heinekenile pruulitakse seal veel Amstelit, mis on üks populaarsemaid õllemarke Hispaanias ja veel palju-palju muid sorte kesvamärjukesi, mille nimed mulle palju ei ütle. Õllemaiamad blogilugejad on ilmselt juba taibanud, et ei Heineken ega Amstel pole mitte Hispaania õllemargid vaid Hollandi omad. Põhiliselt juuakse ja pakutakse kõrtsides ja poodides ülalmainitud marke, lisaks on veel San Miguel, mis võib olla Hispaania enda toode, aga päris kindel ma selles pole.

Pärast ringkäiku tehases algas ekskursiooni huvitavam osa – degusteerimine õlletehase pubis. Pubi asus tootmishoonega samas majas, kontoriruumidega samal korrusel. Õlleampsudeks pakuti, pange nüüd hästi tähele, suupisteid punase ja musta kalamarjaga, suupisteid lõhega, juustu ja sinki. Kohapeal teenindas meid baaridaam ja õlledest pakuti muidugi Heinekeni ja lisaks veel Guinessi, mingit punast õlut, saksa valget hägust õlut (Sakul vist oli vahepeal midagi sarnast müügil), kergelt viski maitselist õlut jne. Nimede koha pealt jään kahjuks vastuse võlgu. Lahkudes saime firma poolt meeneks väikse ümara Heinekeni logoga plekkkarbi, mille sees oli Heinekeni klaas ja bussi juurde jõudes ootas kõiki meid üks 6-pakk õlut.

Linna tagasi jõudes tegime veel külastuse muuseumisse, mis tõlkes kõlab umbes nii – Valencia kaunite kunstide muuseum. Kuna pildistamine ei olnud lubatud, siis pilte ma näidata ei saa ja kirjeldada on seda suhteliselt keerukas. Lühidalt võib öelda, et kolmel korrusel asuvas muuseumis esimesel olid väikesed skulptuurid ja piibliga seotud maalid, teisel ja kolmandal korrusel maalid ilmalikest teemadest – loodus, linnad, inimesed jne. Kunstnikest on seal esindatud (Berlitzi Hispaania reisijuhi andmetel) Boschi, El Greco, Goya ja Velazquese.

Õllesõprade aiandus


Kõrts


Degusteerimine


Suupisted

International dinner

Teisipäeval toimus pärast loenguid samas veinikeldris, kus hispaania lõunagi, rahvusvahiline lõunasöök. Kõik projektis osalevad erinevatest riikidest pärit üliõpilased pidid valmistama enda maale iseäralikku toitu. Tükk aega mõtlesin, et mida siis eestlased söövad. Roog Eesti rahvusköögist – kaerakile! Ilmselt mitte. Ainuke lihtne asi mis meelde tuli – küüslauguleivad. Musta leiba siin kohalikud ei söö, aga osades supermarketites on midagi sarnast ikka müügil ~5 euro eest sai kaks poolekilost pätsi leiba ja küüslauk on ka täitsa olemas. Ma pole küll kindel, kas see päris Eesti toit on aga kõik väitsid, et nad pole niiviisi veel musta leiba söönud. Tutvustuseks mainisin, et seda süüakse Eestis peamiselt pubides õlle kõrvale ja et kõigis kõrtsided Eestis on see täitsa saadaval.

Itaallased olid platsis pastaga. Mehhiklased pakkusid tortillasid juustuga, kuhu sai lisada teravat kastet (mehhiklaste jutut järgi oli see väga mitte-terav kaste, nii, et ma ei kujuta ette, mis see terav veel tähendada võiks). Veel oli Mehhikost kalasalat soolaste küpsistega. Taiwani kutt pakkus magushaput sealiha – väga hea oli. Hollandlased pidasid pannkooke oma rahvusroaks ja sakslaste poolt olid viinerilaadsed vorstid sinepi ja ketšupiga. Lisaks oli laua peal veel ühe prantslase toodud kus-kus(?) riis ja Belgia koondise poolt – puuviljad sulašokolaadiga (maiasmoka unistus).

Tegelikult maitses kõik väga hästi, aga magusasõpradele oli belglaste roog tõenäoliselt number üks. Minule iskilikult meeldisid Mehhiko tortillad ja Taiwani sealiha.

Eesti leivanumber



Arriba!!!

Esimene koolinädal

Esimesel nädalavahetusel võtsin asja kätte ja tegin väikse vaatamisväärsuste tuuri Valencia kesklinnas. Kuna eelmises peatükis juba natuke linna sai kirjeldatud, siis ennast kordama hakata pole mõtet. Niisiis riputan mõned pildid üles.

Tunnid, nagu juba mainitud, on inglisekeelsed. Õppejõududeks on esialgu kaks professorit Inglismaalt – muhedad tüübid (mõlema eesnimi on David). Esimeste ainetena on English and communication ja System innovation (või midagi sarnast), tunnis toimuvad seminari vormis ja tunduvad esialgu päris huvitavad, ilmselt on arvestatud, et me ei räägi inglise keelt emakeelena – teemad ning sisu on arusaadavad.

Esmaspäeval oli ka itaallaste korteris väike pidu, mis sai üpris ruttu läbi – naabrid kutsusid politsei. Nii nad vähemalt väitsid. Tegelikult polnud väga põhjust, sest mingit suurt läbu ei olnud ja kell polnud ka veel isegi 12. Aga küllap ikka lärmi oli kui 20-30 inimest ühes korteris on. Igaljuhul kolis pidu tänavale ja rahvast tuli järjest juurde. Umbes tunni aja pärast maandus meie kõrval ühel rõdult visatud ämbritäis vett – väike vihje, et peaks edasi liikuma. Pidu viis edasi lähedal asuvasse klubisse, kus me olime, nagu tavaliselt, esimesed kliendid. Paari tunni jooksul oli klubi märkamatult täitunud ja puupüsti täis – imelikud on need hispaanlased, vastu hommikut lähevad peole.

Teisipäeval toimus ühes kooli territooriumil asuvas veinikeldris! Hispaania lõunasöök – lõpuks sai kõhu täis süüa. Lõuna koosnes erinevatest suupistetest eelroast (juust, oliivid jne), paellast, magustoidust ja väikesest eriti kangest hispaania kohvist. Toidu kõrvale oli laual vesi, karastusjoogid õlu ja vein. Kõige paremad olid eelroad ja paella.

Sain endale ka korterinaabrid – Paulo Itaaliast ja Sam Belgiast, rahvusvaheline kommuun. Üks rootslane käis viimast vaba olevat tuba vaatamas, nii et eks näis kas saame endale lisaks ka rootslase majapidamisse. Uued korterinaabrid tunduvad esmapilgul täitsa ok, mõlemad hakkavad õppima UPVs ja Sam osaleb samuti EPS projektis, nagu minagi. Esimestel õhtutel katsetasime erinevat riikide õhtusööke. Itaalia köögist olid esindatud pasta, Belgia köögist soojad võileivad ja Eestit esindas hakklihakaste keedukartulitega.

Kuna reedel sadas pisut vihma siis meie plaanid õhtul randa minna luhtusid, õnneks oli aga laupäevane ilm hea ja õhtul sai rannas istuda ning õlut juua. Pärast rannapidu liikuti edasi jahisadama kanti kus asuvad päris mitmed ööklubid. See klubi mida otsustasime külastada, asus otse kai peal ja oli täiesti avatud. – kolmest küljest piiras klubi vesi (piirded olid ikka ka) ja katus oli rohkem kujunduselement. Klubi oli punastes toonides ja õhkond väga mõnus – värskes õhus ei olnud liiga suitsune ja puudusid ka külma õhku puhuvad konditsioneerid.





Eks see oli ammu teada, et ta hotellinduse alal tegutseb, aga et nii lai haare.....
Kui ööbimist Valencias vaja, siis teate kelle poole pöörduda... deluxe hostel.



Valencia uus osa - kunstimuuseum, okeanaarium jne.


Hispaania lõunasöök veinikeldris


Rannas enne kluppi minekut,
õhtul kell 11-12, õhutemperatuur 23-24 kraadi, meri 24 kraadi, tuulevaikne....


Klubi sadamakai peal - 32nd American Cup Club

Universidad Politecnica de Valencia

Esimene koolipäev. Kool asub minu elukohast 10-15 minuti kaugusel jalgsi minnes. Nii et võib öelda, et Valencia suuruses linnas pole see mingi eriline vahemaa. Esimesel päeval tutvustati meile projekti õppejõude ning peamisi juhendajaid – inglane David ja hispaanlane Pedro. Andisme ära vajalikud dokumendikoopiad, et saada kohalikku üliõpilaspiletit, millega saab kasutada kõiki ülikooli poolt pakutavaid teenuseid (raamatukogu, traadita inernett, spordirajatised jne) samadel tingimustel, mis kohalikudki. Tutvusime kooli territooriumiga ja saime väikse ülevaate ja kausta brožüüridega rahvusvaheliste suhete osakonnast. Kooli kampus on üpris suur, territooriumil asub lisaks õppehoonetele ja laboritele veel ka jalgpallistaadion, rannavõrkpalliplats, suur raamatukogu, mingi vaba aja veetmise maja üliõpilastele, siseujula, lisaks erinevad palliplatsid, pank, mõned kirjatarvetepoed, reisibüroo, mitmed sööklad-kohvikud.

Kursus/projekt, kus ma osalen kannab nime European Project Semester (edaspidi EPS). Kursus koosneb mõningatest ainetest (5 ainepunkti) ja projektist (25 ainepunkti) – päris hirmuäratav tundub esialgu. Enamus projektidest, mis valida on on reaalsed projektid koostöös firmadega. Näiteks ühe projekti eesmärk on disainida ja konstrueerida mänguasju ühele suurele Taiwani mänguasjatootjale, disainitud tooted lähevad tootmisse.

Projekti seltskond on üpris kirju – belglased, prantslased, sakslased, hollandlased, itaallased, 2 mehhiklast, 1 slovakk, üks kohalik hispaanlane, kes teeb meiega koos oma lõputööd ning viimaseks mis kõige tähtsam – 1 eestlane.

Pärast akademilise osa lõppmist proovisime ära sööklas pakutava lõuna – 5 euro eest sai valida 4 erineva päevaprae vahel (2 varianti kalaga ja 2 lihaga). Lisaks praele oli hinna sees veel üks suur kukkel ja jook (vesi või karastusjook). Praad oli üpris suur, nii et selle söömisega oli tükk tegemist. Lihatoodetest oli komplektis üks suur pihv, üks grillvorst, natke tavalist liha ja väike verivorst!!! Verivorsti sees ei olnud küll tangu ja maitse oli erinev, aga tehtud oli see verega ja välja nägi täpselt nagu õige verivorst. Tehnoloogiat ma küll ei tea, aga tundus, et tegu on millegi verikäki laadse söögiga. Toit oli mage, aga ports oli suur, nii et kõhu sai täis.

Pärast sööki läksime paar kursusekaaslasega randa – rand on pikk, lai ja peenikese liivaga. Vesi oli 25 kraadi või rohem ja lained olid päris suured. Võib veel mainida, et rand asub kõndides 15-20 minuti kaugusel minu korterist.

Õhtul oli hispaania õhtusöök koos teiste kursusel osalejatega. Käisime tüüpilises Hispaania lihtsas tänavakõrtsis, õhtusöök koosnes erinevatest roogadest, mis kõik tüüpilised Hispaaniale. Juurde pakuti õlut, veini ja sangriat. Jama oli muidugi see, et ise pidi maksma. Pärast kõrtsist lahkumist liikusime edasi mingisse odavasse baar-ööklubisse mis asus eiteakus. Kell 12, kui me sinna sisse vajusime olime ainsad külalised. Kohalikud hakkasid tilkuma poole ühe paiku ja kella 2-3 paiku, kui me lahkusime oli rahvast juba päris palju. Lahkudes suutsin ma kõik teised kuhugi ära kaotada ja lõpuks avastasin ma ennast üksinda nagu juba mainitud eiteakustkohast. Õnneks tabasin ma suuna ära ja pärast viit minutit kiirkõndi suutsin ma nad kinni püüda.

Järgmisel päeval sain endale ka Hispaania pangas arve avatud – selleks kulus kõigest 1 tund ja 10-15 allkirja. Õhtupoole käisime rannas ja hilisõhtul kesklinnas. Kesklinn/vanalinn on siin väga ilus – kitsad kivisillutisega tänavad, kõrged tornid, kirikud ja purskkaevud.

Rand

Õhtusöök EPS-ga


Kõrts ei-tea-kus



Mina ja kesklinn

Hahn, Germany – Valencia, Spain

Kuna hotelli poolt pakutavat transporti sai kasutada ainult kella poole üheteistkümneni hommikul ja hiljemalt kella üheteistkümneks oli vaja hotellist välja registreerida, siis pärast hommikusöögipitsat pidin ülejäänud päeva veetma Hahni lennujaamas. Tasuta inernetiühendus lennujaamas puudus ja kolm ootetundi tuli veeta niisama ringi jalutades ja passides.

Taaskord väljus lend õigel ajal, ilm oli normaalne ja prantuse alpid olid isegi lennukist ilusad vaadata. Lõpuks sai 1 sendise pileti eest ka vastavat õhusõitu ja maandumisel olid peopesad higised. Piloot vähendas kõrgust järsult ja väikeste pausidega, nii et tunne oli nagu tivolis. Lõpuks puutusid rattad vastu maad nii nagu pidid ja mida ma näen – vihm. Vot siuke vastuvõtt siis.

Valencia lennujaam on samuti väike – umbes nagu Hahni omagi. Inglisekeelsed sildid kadusid pärast lennukist väljumist ja passikontrollis polnud siesta veel läbi – riiki saabudes ei huvitanud kedagi minu ega ka teiste reisjate passid. Vihm oli just lõppenud ja ilm oli niiske aga soe. Termomeeter näitas 24 kraadi.

Nüüd tuleb veel üks tarkusetera – lennuki pealt maha tulles ärge tormake kohe lennujaamast välja ja metroosse vaid vaadake enne ringi. Tavaliselt on seal saadavad linna kaardid ja vajalik info inglise keeles. See tuli mulle meelde alles siis, kui metroos istusin ja märkasin, et kõigil on kuidagi sarnased voldikud käes. Loomulikult olin ma kahest võimalikust rongist suunud vale valida ja plaanitud peatuse asemel olin sunnitud maha astuma hoopis teises. Miski ei olnud veel kadunud – jalgsi tuli astuda kõigest paarsada meetri rohkem kui plaanitud peatuses maha tulles. Seda juhul, kui astuda õige suunas. Seda ma otse loomulikult ei teinud ja valisin 180 kraadi vale sihi. Sellest ma sain aru pärast 1-2 kilomeetri pikkust jalutamist võõras linnas suure kohvri ja kahe väiksema kotiga. Pärast miljoni kilomeetri pikkust rännakut jõudin lõpuks õigesse kohta. Jäi eel vaid oodata kinnisvaramaaklerit, kellega jäi eelmisel õhtul e-maili teel kokkulepe, et kohtume kell 10 maja ees. Niisiiis oli mul 2 tundi aega oodata ja mõelda, kas kontvõõras hispaanlane peab kokkuleppest kinni või on tal „manjana“ ja mina veedan oma öö võõras ja umbkeelses mitte eriti väikses linnas lageda taeva all. Vahepeal jõudsin nurga peal asuvas baaris tellida oma „suurepärase“ hispaania keele oskusega ühe õlle ja mõtteid mõlgutada, kas maakler tuleb või mitte.

Väikseid baare on iga nurga peal ja põhiline tegevus läheb neis lahti siis kui läheb pimedaks - Hispaanlaste õhtusöök hakkab alates kella üheksast.

Ümbruskond oli viisakas (võrreldes selle kandiga kuhu ma ennist ära olin eksinud), tänavad on kohati natuke räpakad ja liiklus ning parkimine on isereguleeruvad. Parkimisruumi on vähe ja tänu sellele on autod pargitud sinna kuhu mahub – ristmikule, keset teed, teiste autode taha jne. Ilmselt samal põhjusel on enamuse autode nurgad kribitud ja väiksed mõlgid-kriimud külgedel on tavaline isegi uutel autodel. Eestis võiks kriimu või mõlgi pärast auto kaitseraual mõni mees oma elu kaotada, siin pole veel tüli näinud.... aga võibolla pole lihtsalt peale sattunud.

Liikluses on foorituled soovitusliku iseloomuga ja sõidetaks nii nagu mugavam on. Samas tundub ka, et üksteisega ja jalakäiatega arvestatakse. Kõik pedaalid ei ole autodel ühendatud signaaliga, nagu võiks Lõuna-Euroopa maa kohta arvata.

Õnneks, kokkulepitud ajal maakler ka tuli - noor mees, kes rääkis täitsa normaalselt inglise keelt. Niisiis on mõneks ajaks mu aadress Jose Maria de Haro 51-1, 46022, Valecia.

Korter asub mitte eriti uues aga korralikus 14kordses majas ühe suurema avenüü ja ühe väiksema tänava nurgal 1. korrusel (tegelikult 2. sest 1. korrusel on mitmesugused ärid ja kauplused). 4 magamistuba, 2 vannituba, rõdu, köök ja väike esik. Sisustus on natuke vana, aga enam-vähem korralik. Kappidest leidsin omale voodipesu, mõned tekid ja soojapuhureid, kui talvel külmaks peaks minema. Köögis on gaasipliit, külmkapp, mikrouun ja pesumasin. Miinimumstandarditele täielikult vastav. Jama on see, et esialgu olen ma korteris üksinda – suht igav. Ja kuna ma üksi ei taha ka kogu püsiühendusega interneti eest maksta, siis pean alguses ilma olema. Üritan küll aknast püüda ilma paroolita traadita internetiühendust, aga see ei ole just lihtne.

Alpid


Powered by Ryanair

Deutschland, Deutchland über alles!

Reis Otepää-Riia-Hahn kulges sujuvalt ja ilma vahejuhtumiteta. Riia liiklus oli tihe ja läbi linna sõitmiseks kulus ligikaudu tund. Õnneks oli kõik planeeritud ja Riia lennuväljal jäi aega ka kerge lõunasöök teha ja jalgu sirutada. Ilm oli soe ja päike paistis.

Lennuk väljus graafiku järgi ja maandus 20 minutit graafikust ees. 1 sendise piletiga õnneks mingit lennukis pedaalimist ega lennuki lükkamist ei kaasnenud. Ligi 200 kohaline Boeing oli välja müüdud ja rahvast kui palju....

Lennujaamas helistasin hotelli, kus ma endale öömaja olin broneerinud, ja ennäe imet, kui ma uksest välja astusin oli hotelli kirjadega buss maja ees. Autojuht-portjee rääkis perfektset inglise keelt (ta töötas seal samas ameeriklaste sõjaväebaasis 7 aastat) ja vähem kui 10 minutiga olime hotellis. Hotell oli hubane, toas oli olemas nii internetiühendus kui ka külmakapp koos minibaariga, kõik oli puhas ja korralik. Küla, kus hotell asus oli 2-3 kilomeetrit Hahni lennujaamast, küla oli väike aga ilus – nn küngaste jalamile rajatud kitsad tänavad, mis on sillutatud kividega, kahekordsed viilkatustega kivimajad, ilusad hoovid, ühesõnaga nagu saksalstele kohane. Pärast hotelli jõudmist tutvusin külaga ja tegin sellele jalgsi tiiru peale. Ilm oli jahe ja tuuline, aga õnneks vihm, mis saabudes vastas oli, oli asendunud päikesega. Hinnad olid poes üprisgi soodsad – õlu maksis 70 senti kuni 1 euro ja mikrouuni õhtusöögi sai kätte 1 euroga. Õhtul käisin hotelli keldrikorrusel asuvas saunas. Mõnus ja niiske saun, arvestades, et seda köeti elektrikerisega. Samuti oli hotellis tasuta tee ja kohvi, arvuti kasutamise võimalus ja tasuta transport lennujaam-hotell. Kui kunagi kellelgi seal kandis ööbimist peaks vaja olema, siis soovitan kindlasti.

Ja veel üks tarkusetera hotelli portjeelt, kes teadis rääkida, et Ryanairi check-in poliitika on väga konkreetne – kui on öeldud, et check-in lõpeb 40 minutit enne lennu väljumist, siis see nii ka on. Ei tähenda, et sabas seisab veel paarkümmend inimest.

Ja hommikul algas teekond Hahn-Valencia.....

Büchenbeuren oli selle küla nimi vist.

Küla

Üks pood, üks sularahaautomaat, bensiinijaam ja...
...Mercedeste pood

Saateks

Head blogilugejad! Kõik selles blogis leiduvad väljendid, laused, pildid jms on autorikaitseõigustega kaitsmata. Levitamine, kopeerimine ja avalik esitlemine on lubatud. Keelatud on blogis leiduvate väljendite, õigekirjavigade, faktivigade ja blogis antud lubaduste igasugune kasutamine blogi autori vastu.

Head lugemist!