Bonjour! Bienvenue a Paris!

Et kõik ausalt ära rääkida (nagu kuulsad klassikud on öelnud), tuleb alustada sellest, et Ryanairi kaabakad, peale selle, et nad lihtsalt kaabakad on, parseldavad odavaid lennupileteid. Mitte, et see järjekordse reisi põhjuseks oleks, aga üheks soodustavaks faktoriks kindlasti. Niisiis 10 eurosed lennupiletid Pariisi ja sama raha eest ka tagasi ja 4 päeva kevadist aprillilõpu Prantsusmaad oli meie päralt. Kamraadid olid juba teile vanad tuttavad Jelena ja Emilio.

Sõit läks vägagi kahtlustäratavalt ladusalt ja pärast metroo-, lennuki- ja bussisõitu olime tund aega plaanitust varem Pariisis. Nendel Ryanairi põllulennuväljadel on ka tegelikult eeliseid – kuigi nad asuvad sihtpunktlinnadest tihtipeale 1-2 tunni kaugusel, on neil väga hea bussiühendus ning lisaks on väikeste lennujaamade eelis suurte ees veel see, et seal ei ole võimalik ära eksida ega rohkem kui 5 minutit kulutada ükskõik mille leidmiseks või ühest otsast teise minekuks.

Seekord otsustasime vältida traditsioonilisi hosteleid koos purjus turistidega ja proovida midagi uut. Olete kuulnud sellisest asjast nagu couchsurfing? Tegemist on organisatsiooniga, mille eesmärk on selle liikmete vahel pakkuda majutust üle terve maailma. Asi näeb välja nii: registreerid ennast couchsurfing.com kodulehel, täidad ankeedi, lisad pildi(d) ja pärast kinnitust oled registreeritud kasutaja. Nüüd siis saad selle kodulehe kaudu otsida inimesi, kellel on välja pakkuda diivan või mõni muu magamisase kohas, kuhu plaanid reisida, ning saad hakata saatma taotlusi. Kui tahad ja saad võid ka enda diivani välja reklaamida teistele diivanisurfaritele, aga see ei ole kohustuslik. Meil oli õnne – prantslanna nimega Cecile vastas meile pool päeva enne väljasõitu ja pakkus meile peavarju kaheks ööks Pariisis.
Cecile, lasteraamatute illustraator ja baaridaam, elas väikeses ühetoalises korteris, mis asus südalinnast eemal, üpriski lahedas majas (siuke mõnus 5 kordne maja, pigem vana kui uus arhitektuur, mitte betoonkast) pakkus meile teed ja õlut ning rääkis mida võiks Pariisis teha ja kuhu minna. Väga lahe kogemus vahelduseks hostelitele ja samuti ka odavam. Korter oli väike ja hubane ja väga lähedal metroopeatusele, mis tegi liiklemise mugavaks. Ette rutates mainin ära, et viimaseks, kolmandaks, ööks me sinna korterisse põõnama jääda ei saanud ja leidsime väga mõnusa hotelli üpriski keskinna lähedal – puhas, privaatne ja eraldi vannitoaga, ning hinnas sisaldus ka hommikusöök. Ja seda kõike hostelihinna eest. Luks, superluks.

Mida Pariisis tegime. Kõige lahedam asi oli ilmselt jalgrattasõit rendijalgratastega. See toimib niiviisi, et Pariisi linn on teinud sellise laheda rattalaenutussüsteemi, kus üle terve linna on automaatsed rattalaenutuspunktid. Saad igalt poolt võtta ratta ja tagastada ükskõik kuhu punkti, pärast jälle võtta uue ratta üksõik kust ja taaskord jätta see ükskõik millisesse laenutuspunkti. Selline süsteem annab täieliku vabaduse liikuda vaheldumisi jalgsi, metroo ja rattaga. Süsteem toimib kas spetsiaalse kaardiga, mis on kohalikel, kes neid rattaid kasutavad, või krediitkaardiga kui oled turist. Kinnitad enda isiku krediitkaardiga, saad koodi ja salasõna, mille abil edaspidi rattaid laenutama hakkad ning krediitkaardilt broneeritakse ka tagatisraha juhuks kui sa peaks olema igavene kaabakas ja ratast mitte tagastama. Mis see maksab? Üks euro üks päev. Täpselt, ratta laenutusõiguse eest pead maksma ühe euro päevas (või vähem kui võtad kasutusõiguse rohkemaks kui üheks päevaks) ja lisaks tuleb maksta aja eest. Aga... siin on „aga“ – juhul kui sa tagastad ratta iga poole tunni tagant laenutuspunkti (võid selle sealt mõni sekund hiljem taasa välja võtta) siis on see tasuta, maksma pead hakkama siis kui jätad ratta kauemaks kui tunniks enda kätte ja mida kauem hoiad, seda kallimaks tunnihind läheb. See peaks tagama selle, et need rattad ei seisa kellegi garaažis või kuskil kontori või hotelli ees posti küljes lukus. Ja süsteem toimis – enamikes punktides oli rattaid saadaval ja laenutuspunkte oli kohati kuni iga 300 meetri tagant. Rattad ise on üsnagi lollikindlad (teadagi – lollid on vägagi andekad ja suudavad tihtipeale isegi lollikindlad asjad ära lõhkuda), lihtsa ehitusega, tugeva raamiga, 3 käiku, korv juhtraua ees, tuled ja rattalukk, rattad on väga kerge jooksuga, mugavad ja linnas on nendega lausa lust kimada. Niisiis olime Pariisis ratturid – must barett peas, jalgrattakorvis kaks pikka saia ja pudel veini, ning hambus sigarett. Tegelt nii ei olnud, aga väga lahe oli küll mööda kevadist Pariisi rallida, peatuda kus tuju tuleb ja üleüldse näha palju rohkem kui jala ringi tatsates või metrooga maa all seigeldes. Ilm oli kevadiselt ilus ja soe, muru oli igal pool rohline, puud värskelt lehte läinud ning igal pool paistsid tulbi- ning nartsissipeenrad.

Mida me Pariisis nägime. Traditsioonilised vaatamisväärsused – Jumalaema kirik Notre Dame, kuulus Champs-Élysées avenüü, trimfikaar. Seine jõgi, Montmarte ning Louvre (tuleb ausalt tunnistada, et kuna ilm oli väga ilus, siis muuseumisse sisse minemise asemel valisime Emilioga väikese espressokohvi ja kerge eine Pariisi tänavakohvikus ning nautisime lihtsalt Pariisi).
Lisaks veel sai üle vaadatud Moulin Rouge kabareeteater (sel korral siis ainult väljast) punaste laternate linnaosas ning loomulikult ei saa Pariisis läbi ilma Eiffeli tornita. Korra külastasime torni õhtul kui väljas oli pime ning torn säras oma tuledes ning viimasel päeval kui ilm oli pilvitu ja päikesepaisteline tegime ka külaskäigu torni kõrgematesse osadesse. Jalgsi pääseb kuni teisele korrusele (piletiraha tuleb ikka maksta, kuigi vähem kui liftiga minnes), kust edasi kõrgemasse tippu saamiseks tuleb eraldi lift võtta. Jalgsi mineku suureks eeliseks on järjekorra puudumine – kui liftijärjekord oli ikka väga pikk, siis trepist üles pääses pärast viieminutilist ootamist.

Sport Pariisis. Lisaks rattasõidule Pariisi tänavatel saab ennast proovile panna lisaks veel ühel huvitaval mõõduvõtmisel. Enamjaolt mustanahalised tänavaärikad kauplevad tänaval igasuguse pudipadiga – postkaardid, suveniirid ja muuhulgas väikesed Eiffelitorni kujulised võtmehoidjad. Väljakutse seisnes selles, et kui palju võtmehoidjaid on võimalik osta ühe euro eest. Kui esimese ostetud võtmehoidja hind oli 1 euro tükk, siis hiljem olid tehingud juba palju kasulikumad. Tingimisrekorditeks kujunes 11 võtmehoidjat 2 euro eest ja absoluutne rekord, mis jäi sel korral minu kätte oli 6 võtmehoidjat 1 euro eest. Seitset saada ei õnnestunud, nii et siit väljakutse teile – kui peaksite Pariisi sattuma, siis proovige tingida hind 7 võtmehoidjani 1 euro eest. Challenge!




Väike stiilinäide Pariisi liiklusest ringteel (triumfikaare pealt)