Since I hope that I have also few readers who prefer English I thought I’ll try to make a short summary about this chapter also in English.
In last week of March Janno, Paolo, Jelena and our neighbor Tobias went to a road trip to Andalusia. This time we got brand new Fiat Doblo – 14 kilometers mileage. Very nice.
First day we briefly visited Cordoba and in the night arrived to Sevilla. Sevilla was nice – good weather, beautiful city. Paolo’s friend Andre showed us also nightlife of Sevilla and introduced us with vine made of oranges. Also participated in Erasmus-botellon in Sevilla:) After Sevilla came Malaga – just for few hours, but me and Tobias went to swimming. Water was pretty-much ok. Not too cold anymore.
In Granada we found a hostel for 11 euros per night in center of Granada. It wasn’t anything fancy but we had separate apartment and the location was perfect. Landlord of hostel was also funny. Granada was also very beautiful – old part and of course Alhambra fortress. What wasn’t that pleasant in Granada was parking – we managed to get parking fine of 92 euros. Pretty much, huh? If you go there, little tip for you – avoid entering to the center with car, take the plane!:) During the endless search for parking place, we already had a plan to drown our precious Doblo to river and buy plane tickets. Finally we still managed to find one place and Doblo stayed alive. If you think that this parking place was for free or it was close to the center then you are wrong. But at least we had a place to park the car.
Best part was Sierra Nevada mountains. After 5 hours of hiking in mountains we went to ski resort above the snowline. Although spring was already ahead of us and most of the snow had been melted, we enjoyed the sunset behind mountains and after that me and Jelena went to sledging. Paolo and Tobias took their beauty-nap in the car meanwhile. It was awesome. We found one mattress to use for a sledge and made crazy rides downhill of closed slopes. Every time we ended in the mud and water that was left of the snow in the end of our ride. In the end we didn’t had any dry clothes, so we had to mix some things we found from car – Jelena got Paolos pyjamas and shoes, I found wool-socks (Made by my mother), slippers and shorts. Temperature was around 5 degrees above 0. But since we were hungry we had to go to restaurant with these clothes. It was quite funny.
Result: 1700 kilometers mileage, lots of laughing, swimming, sledging and hiking, tapas and flamenco, physical exhaustion, 24 hours awake on last day and lots of positive emotions. It was really great road trip and really great road-trip-company. Thanks you for the great time!
Btw do you know what means “Driving like Napoli” or “Doing Napoli”. According Italian vocabulary it means breaking the traffic regulations. So if you make the u-turn over continuous line or causing traffic jam while stopping in the middle of crossroad it means that “You are doing Napoli”. Now, who knows Paolo, imagine him saying those sentences with Italian accent and laugh:) You know it’s funny:)
Seekordne peatükk, nagu nimigi ütleb, viib blogilugejad kaasa Lõuna-Hispaaniasse Andaluusiasse legendaarse raamatukangelase Don Quijote radadele (siinkohas tuleb üles tunnistada, et loo autor pole seda raamatut lugenud ja kõik viited raamatu kangelase või sisu kohta võib lugeda niisama poosetamiseks).
Niisiis märstikuu viimasel nädalal, nautides kevadvaheaega ja jalgu kõlgutades tekkis idee teha rõudtripp Andaluusiasse. Tegelikult küpses juba mõte peades varem, aga otsus retk ette võtta sündis siiski märtsikuu (peaaegu)viimasel esmaspäeval ning teele asuti umbes-täpselt 24 tundi hiljem. Seltskonnaks olid siis Janno, Paolo, Jelena ja naabrimees Tobias (sakslane). Kui eelmisel korral naeratas „dumb luck“ ja imetabane Fiat Doblo sattus rentijatele juhuslikult, siis sel korral fortuuna hooleks midagi ei jäetud ja AurigaCrown rendifirmast ulatati pärast mõningat paberimäärimist uue Doblo võtmed. Tegemist oli siis tõesti tuliuue autoga – auto läbisõit reisi alguses oli 14 kilomeetrit. Ja nii see taaskord algas.
Esimese päeval nägi reisiplaan ette jõudmise Sevillasse, kus olime broneerinud hostelitoa. Kerge eine ja siesta tehti mägede vahel Castillo La Mancha piirkonnas (võibolla tuttav veinipudeli pealt), mis kangesti meenutas mingit punase liivaga kõrbe. Võibolla näiteks Californiat. Aga võibolla mitte. Kui kunagi Californiasse lähen eks siis pärast räägin.Hõbedane Fiat neelas kilomeetreid isuga ja pimeda saabudes olime jõudnud Cordobasse. Pikemalt seal peatuda plaanis ei olnud – kerge jalutsukäik linnas, väike kehakinnitus ja karastusjook ning teekond jätkus.
Hilisõhtul jõudsime Sevillasse ja seadsime ennast sisse kesklinnas asuva enamvähem viisakas hostelis ning tegime esimese tutvuse öise Sevillaga, kus sai ka tapast mekitud.
Ilm oli soe, Sevilla oli ilus – rohkem Hispaaniapärane kui Valencia või teised põhjapoolsemad linnad. Eredamalt jäid meelde katedraal, mis on wikipedia andmetel üks maailma suurimaid. Samuti 1929. aastal valminud Plaza de Espana. Ära tuleks ka märkida ilusat arhitektuuri, jõge koos arvukate sildadega ning rohelisi parke.
Ja Sevillas on võimalik parkida autot!
Sevillas õppiv itaallane, Paolo sõber André tutvustas meile tüüpilist Sevilla ööd, mille juurde kuulusid tapas, flamenco ja botellon (niiviisi kusutakse tänaval toimuvat nn „pidu“, kus noored saavad kokku, lobisevad, naeravad ja vastavalt soovile võetakse juurde kesvamärjukest, politsei pidulisi ei tülita) ning pakkus meile ka öömaja enda korteris.
Kolmandal hommikul rõutripp jätkus. Mafiosside pesa Marbella jäi seekord küll ära, aga selle asemel andis navigaator suuna Malaga peale. Mõni tund Fiati diiselmootori nurrumist ja kohal me olimegi. Nagu ka Cordoba puhul ei olnud plaanis Malagas pikalt peatuda. Kõik eestlased ja sakslased (kokku kaks) tegid karastava supluse Vahemeres (tegelikult oli märtsikuine Malaga merevesi täitsa kümmeldav). Pärast hommikusööki andis kaardilugeja käsu võta suund rannikuteele, mida mööda kulgedes liikuda Granada poole.
Nagu mägedele kohane, hakkas ilm meile kohe vingerpussi mängima – teatavasti asub Granada Sierra-Nevada mäestiku jalamil. Rannailm oli mäni tund hiljem asendunud udu ja paariteistkraadise õhutemperatuuriga. No vot siis. Parkisime auto kenasti teiste autode juurde ning südamerahuga jätsime ta sinna, sest polnud liilusmärke, mis seda oleks keelanud. Niisiis ajasime jalad kõhu alt välja ja seadisme sammud kesklinna, et leida hostel peavarjuks ja pisut turismiinfot abistamaks meie spatseerimist Granadas. Hosteli leidsime. Turismiinfo ka. Tagasi auto juurde jõudes leidsime aga veel midagi – parkimistrahv 92 eurot. Optimistlikult võiks öelda, et läks hästi – puksiir oli juba meie Doblo taga parkinud masina minema tarinud ja järg hakkas jõudma meie raudruunani. Mootorile hääled sisse ja minema. Huh. Napilt. Sellega meie õnnelik
ebaõnn veel ei lõppenud – tuli välja, et parkimine on üldse Granadas tabu teema. Järgimse parkimiskoha leidmiseks kulutasime tublisti närvirakke, kogusime hunniku kilomeetreid ja pärast kahe ja poole tunni pikkust seiklust leidsime oma kauaotsitud-kaunikese. Kui te nüüd arvate, et see oli lähedal kesklinnale ja tasuta, siis te eksite. Vähemalt oli koht kus autot hoida. Hirmsamad mõtted käisid sel lõpmata otsingutel ka juba auto lükkamisest jõkke ja lennupiletite ostmisest. Tegelikult päris nii see veel ei olnud, aga palju puudu ka ei jäänud.Lõputu otsimise käigus saime selgeks ka uue väljendi – kui keegi ütleb teile autosõidu ajal „Tegime Napolit“(„Doing Napoli“) või „Sõidame nagu Napolis“ („Driving like Napoli“) siis see tähendab liikluseeskirjade rikkumist. Väidetavalt pole Napoli liikluses Itaalias mitte mingeid reegleid. Sealt ka väljendid. Inglisekeelseid lauseid öelge itaalia aksendiga:)
Hmm. Granada. Mis me siis sellest pajatame? Kebabiparadiis – iga nurga peal kebabibaarid. Mmmm:)
Esimesel päeva hommikul võtsime suuna turmismimagneti Alhambra kindluse peale. Esimene plaan oli seda mitte külastada, vaid osta piletid. Kaks tundi sabas seismist ja olidki olemas. Pärastlõunased piletid.
Edasi tuli jalutuskäik linnas. Superilus vanalinn. Mööda mäekülge üles looklevad väiksed tänavad. Roosades õites puud. Külm jäätee tänavakohvikus, mida saatis kitarrimäng ja seda kõike sooja päikese käes. Künka tippu jõudes avanes vaateplatvormilt vaade Alhambra kindluse taustal päikese käes sillerdavatele lumistele Sierra-Nevada mäetippudele. Vau.Pärastlõuna möödus 13. sajandil Araablaste pool ehitatud Alhambra kindluses. Oli võimas küll, aga pilvine ilm muutis kõik kuidagi tuhmiks ja inetuks. „Grayscale“ asemel võiks selle ilmestamiseks kasutada mõistet „brownscale“ – kõik oli pruun ja ei jätnud erilist palee tunnet, kuigi loogiliselt oleks pidanud. Suur oli see Alhambra küll. Kolm tundi oli paras aeg, et jõuaks kõik osad ja ümber rajatud aiad läbi käia. Õhtul leidsime kauaotsitud tüüpilise Hispaania tapa-baari – tellid kannu õlut või sangriat lauda on taldrikutäis suupisteid sinna juurde arvatud. Kokkuvõttes on hind muidugi sama, mis oleks tavaliselt need asjad eraldi ostes, aga mõte on ju see, mis loeb:) Varahommikul kobisid targemad (eestlased ainult) hostelisse tuttu, et valmistuda järgmiseks päevaks ja teha ilu(jõu)uni Sierra-Nevada külastuseks.
Kuna minule olid mäed reisi kõige olulisemaks osaks ja tripi ettevõtmise üheks peamiseks põhjuseks, siis kõva lärmiga kamandasin hommikul 9 ajal kella 7ni ringi hänginud peolõvid üles ning esitasin ultimaatumi – kell 10 auto juures või korjan need samad une-peo-lõvid õhtul Granadast peale ja veedan päeva üksi mägedes. Sõjaväeline kord õigustas ennast – poole tunnise hilinemisega saime lõpuks normaalsel ajal oma kodinad autosse ja alustasime teekonda mägesesse.
Kahetsemiseks ei olnud põhjust – see oli seda väärt. Esiteks võtsime ette jalgsimatka, mille pikkuseks kogunes 5 tundi. Kilomeetreid pakkuda ei oska, aga maastiku raskusest annab märku see, et kui pool teed jõudisme liikuda 3 tunniga, siis sama tee tagasi, teisel korral siis küll allamäge, võttis aega 1,5 tundi. Ilus oli maastik seal. Kergest vihmatibutamisest sai päikesepaiste ja vaated olid lahedad – lumised mäed ja teerada, mida mööda kõndisime, asus järsaku serval, mille põhjas voolas kärestikuline mägijõgi.Reisi nael saabus aga õhtul, kui üles Sierra Nevada suusakuurortisse, et ära katsuda ka H
ispaania lumi. Kuigi kuurortis oli kevad maad võtnud ja lund oli alles vähe, oli vaade mägedele taaskord võrratu. Seadnud sisse ennast kivi peal istudes, saime jälgida päikeseloojangut mägede taha. Ilus.Nüüd siis parim osa – suletud nõlva peale minnes lund katsuma tabas minu, Otepää mägismaal kasvanu, terav silm ühte nõlva kõrvale jäetud madratsit. Asi selge – kelgutama. Itaallane ja sakslane põõnasid autos iluund, niisiis jäid üle veel mina ja Jelena. Kuna matil, erinevalt insenerisaavutusest nimega Salvo kelk, puuduvad põhja all igasugused sooned selle juhtimiseks või mingi suuna hoidmiseks, siis allus meie lumesõiduk ainult elementaarsetele füüsikareeglitele. Nõndaks olime igal sõidul oma madratsi peal reisiad mitte juhid ja iga kord lõppes sõit samas kohas – kohas, kus lumi oli juba
sulanud ja haigutas muda ja veelomp:) Maailma kõige naljakam kelgusõit lõppes sellega, et kõik riided, mis meil seljas olid olid märjad ja mudased, ning pärast mõningat orienteerumist pimedatel slaalominõlvadel suutsime leida üles auto, kus riideid vahetada ja sooja minna. Mida ei olnud olid riided – selga läksid puhtuselt teine paar aluspesu, polo, lühikesed püksid, ema koootud villased sokid (Aitäh ema!) ja rannaplätad. Õhutemperatuur oli umbes 5 kraadi ja langes:) Jelena sai selga Paolo pidzaamapüksid, 
Paolo jalatsid ja mingi pusa. Nii me siis olime seal, nagu kaks kaltsakat. Aga ega nälg ei anna häbeneda ja restoranis tuli enne teele asumist võtta kõhutäis. Ma kujutan ette, et me võisime seal üpris kummalised oma kostüümides tunduda.Pärast 6 tunnist autosõitu olime taas Valencias. Tulemus: läbitud 1700 kilomeetrit, ujutud, kelgutatud ja matkatud, lõpuks üle 24 tunni järjest ärkvel olemist, millest 5 tundi kõndimist, füüsiline kurnatus ja palju positiivseid emotsioone.
