Deutschland

Pikka aega mõttes mõlkunud külaskäik Saksamaale Nadine ja Michaeli poole sai teoks aprilli viimastel päevadel, ning langes kokku ka seal tähistatavate maipühadega. Sihtkoht Michaeli ja Nadine korter Griesheimis – väike linn Darmstadi külje all Kesk-Saksamaal Frankfurdist pisut lõunas. Lennujaamas tervitas mind Michael ning bussisõidu asemel sõidutas meid Grisheimi Michaeli hõbedane Mercedes. Sportlik kabriolett, 165kw:) Täpsustuseks siis veel, et Nadine oli eelmisel semestril minu kursusekaaslane Valencias ning Michael tema elukaaslane, kellega nii mõnedki korrad olen Valencias kohtunud ja kellega ka Barcelona rõudtripil käinud.

Esimesel õhtul võttis aset rahulik õhtusöök ja oleng ning hommikul kui pererahvas tööle ja kooli tõttas hüppasin mina ratta selga ja kimasin mööda rattateid Darmstadti, et mängida veidike turisti. Ülikoolilinn Darmstadt on võrdlemisi väike (ca 120 000 elanikku), linnas on palju rohelust ja parke ning inimesed on sõbralikud. Ilm soosis samuti rattureid sel päeval ja päiksese käes väisasin kaardi ja jalgratta abil osakest ehtsast Saksamaast. Korralik, puhas, tagasihoidlik, mugav oleks ilmselt parimad märksõnad minu jaoks selle linna kohta. Üle pika aja oli jälle tore saksa keelt purssida ja seda hispaania keelega rääkides segamini ajada:)

Suutsin korra ka ära eksida ja avastasin ennast ääelinnast, tööstuspiirkonnast, kust leidsin ka mõningaid türklaste Alibabaa auto(surnu)aedu. Müüjad türklased, ostjad Ida-Eurooplased. Võiks öelda, et Raadi autoturg jätab märksa usaldusväärsema mulje.

Pärastlõunal, kui lühendatud pühade eelne tööpäev lõppes, pakkisime Michaeliga asjad ja korjasime raudteejaamast peale Belgiast rongiga saabunud vana korterinaabri Sami ning koolist ka Nadini. Edasi viis paaritunnine sõit mööda kiirteid Bavariasse (seal piirkonnas asub ka München), kuhu sõitime, et tähistada maipühi Saksamaa väikestes külades, kus elavad Nadine ja Michaeli vanemad ja õed-vennad. Paaritunnine kimamine kiirteel asendus pühade-eelsetes ummikustes istumisega märksa pikemaks ajaks kui ideaalplaan ette nägi. Esimene küla oli Humprechtshausen (naljakas nimi ju:)), kus elavad Nadine vanemad. Ehtne saksa pidu oli juba hoos – väikse küla kohalik puhkpilliorkester mängis mussi, püsti oli pandud telk, kust müüdi rahvale õlut, karastusjooke, bratwursti ja steiki. Mmmm, paradiis.

Maitule asemel on seal piirkonnas traditsioon püstitada maipuu (maibaum) – metsast raiutud pikk, aga mitte väga jäme kask, mis on püstitatud küla keskele. Traditsioonide järgi tuleb pidulistel valvata puud terve öö, sest naaberküla meeste eesmärk on salaja puu langetada ja külaelanikud häbisse jätta. Samas võib ka saata välja dessantrühma oma külast, et teha naabritele sama. Kelle puu langetatakse jääb häbisse. Tänapäeval küll on see langetamisetraditsioon pisut unarusse jäänud ja tihtipeale võib see ka ohtlik olla, sest puu on üsna majade lähedal ja vahest on sinna pargitud ka autod. Peale esimest grillvorstiringi ja valget õlut (wiessbier – Bavaria piirkonnas tüüpiline õlu, mis on pisut hägune, kuulsam neist on ilmselt Heffe, aga Eestis oli midagi sarnast mingil hetkel müügil ka Sakul – Saku Valge) liikusime edasi Michaeli kodukülla Kerbfeldisse, kuhu jäime ka öömajale, ja võtsime suuna selle küla peole. Kiiresti leidisime ka endale sõpru – Michaeli suur pere, koos vendade, vennanaised, õde ja muud sugulased-tuttavad-ja-teised-karvased-ja-sulelised-külaelanikud ning kassid ja koerad olid õige pea sinatuttavad.

Külad on Eesti küladest võrdlemisi erinevad – majad on suured ja ilusad, üksteise kõrval nagu linnades, tänavad on asfalteeritud, olemas on kõnniteed. Küla ümbritsevad heinamaad ja põllud, aga valdav osa inimestest käib tööl lähemal asuvates suuremates linnades. Maastik on sarnane – Eestile heinamaad ja põllud vahelduvad metsatukkadega, mille vahel kulgevad väga heas korras asfaltteed.

Esimene mai algas külas ühise traditsioonise lõunasöögiga (loomulikult erinevat sorti liha ja vorstid ning sinnu juurde pidi kuuluma ilmtingimata õlu, sakslaste õllekultuur õigustab oma kuulsust) pärast mida tegime väikese matka läbi metsa kolmandasse naaberkülla, kus taas oli traditsiooniline prassimine – erinevad saksa toidud, puhkpillimuusika ja palju inimesi.

Õhtul tegime heinamaal väikese kiiruskatse väiksese 125cc krossimootorrattaga, mis kuulus Michaelile. Oh seda nalja – Sam sõitis esimest korda kaherattalise motooriga sõidukiga. Pikali küll ei kukkunud murule aga nalja sai ikka:)

Traditsiooniline Bavaria hommikusöök. Selleks oleks weisswurst – sardellilaadne keedetud vorst, mida süüakse ohtra magusa sinepiga ja kõrvale võetakse värskelt küpsetatud soolaseid kringli moodi saiu. Sinna juurde, uskuge või mitte, on normaalne juua weissbieri!!!

Nädalavahetuseks kimasime tagasi linna. Sain isiklikult proovida Saksamaa kiiruspiiranguteta kiirteid, ning 165kw Mercedese diislile ei olnud probleemiks ka minu käes legaalselt 200kmh mööda siledat kiirteed tuisata:p Kuigi kiirteed on piiranguteta, siis paratamatult ei ole seal võimalik siiski pidevalt kihutada. Liikluskoormus seab omad piirid ja aeglasemalt liikuvad sõidukid (sh ka rekkad ja bussid) tõmbavad kiiruse alla. Normaalne kulgemine seal on umbes 130-160 kmh, mille puhul ei pea väga palju pidurdama ja ei jää ka pidevalt kellegile jalgu.

Laupäevane meelelahutus – kuulsa nimega Frankensteini loss, mis asub Darmstadti lähedal. Raamatuga on sel kohal nii palju pistmist, kui et väidetavalt rändas Frankensteini autor M. Shelly seal piirkonnas enne raamatu kirjutamist ja sai nimest inspiratsiooni ka raamatu peategelase jaoks. Lossi müürid ja vaateplatvorm iseenesest ei olnud midagi erakordset, aga vaade, mis seal avanes oli täitsa kena – ilm oli selge ja paistsid Frankfurdi kõrghooned ning kevadroheline maastik lossi ümber. Õhtune programm nägi ette Nadini sünnipäeva tähistamist mõningate tema sõpradega, ning grillimist mõnusal suurel rõdul, kuhu paistis õhtupäike. Tsill.

Pühapäevaks jäi poole tunni sõidu kaugusel asuv Frankfurt. Ausaltöeldes ei midagi muljetavaldavat – ilmselt pärast sõda uuesti üles ehitatud linn ei avaldanud muljet ei ülima kaasaegsusega ega ka vana-aegse arhitektuuriga. Samas tegid päikesepaisteline ilm, ilus Maini jõgi ja söödud frankrurteri vorstid Frankfurdis olemise siiski mõnusaks.

Saksamaa lõppes minu jaoks selleks külastuseks esmaspäeval, pärast 6 kohapeal viibitud päeva, taas vanas heas tuttavas Hahni lennujaamas.

Bonjour! Bienvenue a Paris!

Et kõik ausalt ära rääkida (nagu kuulsad klassikud on öelnud), tuleb alustada sellest, et Ryanairi kaabakad, peale selle, et nad lihtsalt kaabakad on, parseldavad odavaid lennupileteid. Mitte, et see järjekordse reisi põhjuseks oleks, aga üheks soodustavaks faktoriks kindlasti. Niisiis 10 eurosed lennupiletid Pariisi ja sama raha eest ka tagasi ja 4 päeva kevadist aprillilõpu Prantsusmaad oli meie päralt. Kamraadid olid juba teile vanad tuttavad Jelena ja Emilio.

Sõit läks vägagi kahtlustäratavalt ladusalt ja pärast metroo-, lennuki- ja bussisõitu olime tund aega plaanitust varem Pariisis. Nendel Ryanairi põllulennuväljadel on ka tegelikult eeliseid – kuigi nad asuvad sihtpunktlinnadest tihtipeale 1-2 tunni kaugusel, on neil väga hea bussiühendus ning lisaks on väikeste lennujaamade eelis suurte ees veel see, et seal ei ole võimalik ära eksida ega rohkem kui 5 minutit kulutada ükskõik mille leidmiseks või ühest otsast teise minekuks.

Seekord otsustasime vältida traditsioonilisi hosteleid koos purjus turistidega ja proovida midagi uut. Olete kuulnud sellisest asjast nagu couchsurfing? Tegemist on organisatsiooniga, mille eesmärk on selle liikmete vahel pakkuda majutust üle terve maailma. Asi näeb välja nii: registreerid ennast couchsurfing.com kodulehel, täidad ankeedi, lisad pildi(d) ja pärast kinnitust oled registreeritud kasutaja. Nüüd siis saad selle kodulehe kaudu otsida inimesi, kellel on välja pakkuda diivan või mõni muu magamisase kohas, kuhu plaanid reisida, ning saad hakata saatma taotlusi. Kui tahad ja saad võid ka enda diivani välja reklaamida teistele diivanisurfaritele, aga see ei ole kohustuslik. Meil oli õnne – prantslanna nimega Cecile vastas meile pool päeva enne väljasõitu ja pakkus meile peavarju kaheks ööks Pariisis.
Cecile, lasteraamatute illustraator ja baaridaam, elas väikeses ühetoalises korteris, mis asus südalinnast eemal, üpriski lahedas majas (siuke mõnus 5 kordne maja, pigem vana kui uus arhitektuur, mitte betoonkast) pakkus meile teed ja õlut ning rääkis mida võiks Pariisis teha ja kuhu minna. Väga lahe kogemus vahelduseks hostelitele ja samuti ka odavam. Korter oli väike ja hubane ja väga lähedal metroopeatusele, mis tegi liiklemise mugavaks. Ette rutates mainin ära, et viimaseks, kolmandaks, ööks me sinna korterisse põõnama jääda ei saanud ja leidsime väga mõnusa hotelli üpriski keskinna lähedal – puhas, privaatne ja eraldi vannitoaga, ning hinnas sisaldus ka hommikusöök. Ja seda kõike hostelihinna eest. Luks, superluks.

Mida Pariisis tegime. Kõige lahedam asi oli ilmselt jalgrattasõit rendijalgratastega. See toimib niiviisi, et Pariisi linn on teinud sellise laheda rattalaenutussüsteemi, kus üle terve linna on automaatsed rattalaenutuspunktid. Saad igalt poolt võtta ratta ja tagastada ükskõik kuhu punkti, pärast jälle võtta uue ratta üksõik kust ja taaskord jätta see ükskõik millisesse laenutuspunkti. Selline süsteem annab täieliku vabaduse liikuda vaheldumisi jalgsi, metroo ja rattaga. Süsteem toimib kas spetsiaalse kaardiga, mis on kohalikel, kes neid rattaid kasutavad, või krediitkaardiga kui oled turist. Kinnitad enda isiku krediitkaardiga, saad koodi ja salasõna, mille abil edaspidi rattaid laenutama hakkad ning krediitkaardilt broneeritakse ka tagatisraha juhuks kui sa peaks olema igavene kaabakas ja ratast mitte tagastama. Mis see maksab? Üks euro üks päev. Täpselt, ratta laenutusõiguse eest pead maksma ühe euro päevas (või vähem kui võtad kasutusõiguse rohkemaks kui üheks päevaks) ja lisaks tuleb maksta aja eest. Aga... siin on „aga“ – juhul kui sa tagastad ratta iga poole tunni tagant laenutuspunkti (võid selle sealt mõni sekund hiljem taasa välja võtta) siis on see tasuta, maksma pead hakkama siis kui jätad ratta kauemaks kui tunniks enda kätte ja mida kauem hoiad, seda kallimaks tunnihind läheb. See peaks tagama selle, et need rattad ei seisa kellegi garaažis või kuskil kontori või hotelli ees posti küljes lukus. Ja süsteem toimis – enamikes punktides oli rattaid saadaval ja laenutuspunkte oli kohati kuni iga 300 meetri tagant. Rattad ise on üsnagi lollikindlad (teadagi – lollid on vägagi andekad ja suudavad tihtipeale isegi lollikindlad asjad ära lõhkuda), lihtsa ehitusega, tugeva raamiga, 3 käiku, korv juhtraua ees, tuled ja rattalukk, rattad on väga kerge jooksuga, mugavad ja linnas on nendega lausa lust kimada. Niisiis olime Pariisis ratturid – must barett peas, jalgrattakorvis kaks pikka saia ja pudel veini, ning hambus sigarett. Tegelt nii ei olnud, aga väga lahe oli küll mööda kevadist Pariisi rallida, peatuda kus tuju tuleb ja üleüldse näha palju rohkem kui jala ringi tatsates või metrooga maa all seigeldes. Ilm oli kevadiselt ilus ja soe, muru oli igal pool rohline, puud värskelt lehte läinud ning igal pool paistsid tulbi- ning nartsissipeenrad.

Mida me Pariisis nägime. Traditsioonilised vaatamisväärsused – Jumalaema kirik Notre Dame, kuulus Champs-Élysées avenüü, trimfikaar. Seine jõgi, Montmarte ning Louvre (tuleb ausalt tunnistada, et kuna ilm oli väga ilus, siis muuseumisse sisse minemise asemel valisime Emilioga väikese espressokohvi ja kerge eine Pariisi tänavakohvikus ning nautisime lihtsalt Pariisi).
Lisaks veel sai üle vaadatud Moulin Rouge kabareeteater (sel korral siis ainult väljast) punaste laternate linnaosas ning loomulikult ei saa Pariisis läbi ilma Eiffeli tornita. Korra külastasime torni õhtul kui väljas oli pime ning torn säras oma tuledes ning viimasel päeval kui ilm oli pilvitu ja päikesepaisteline tegime ka külaskäigu torni kõrgematesse osadesse. Jalgsi pääseb kuni teisele korrusele (piletiraha tuleb ikka maksta, kuigi vähem kui liftiga minnes), kust edasi kõrgemasse tippu saamiseks tuleb eraldi lift võtta. Jalgsi mineku suureks eeliseks on järjekorra puudumine – kui liftijärjekord oli ikka väga pikk, siis trepist üles pääses pärast viieminutilist ootamist.

Sport Pariisis. Lisaks rattasõidule Pariisi tänavatel saab ennast proovile panna lisaks veel ühel huvitaval mõõduvõtmisel. Enamjaolt mustanahalised tänavaärikad kauplevad tänaval igasuguse pudipadiga – postkaardid, suveniirid ja muuhulgas väikesed Eiffelitorni kujulised võtmehoidjad. Väljakutse seisnes selles, et kui palju võtmehoidjaid on võimalik osta ühe euro eest. Kui esimese ostetud võtmehoidja hind oli 1 euro tükk, siis hiljem olid tehingud juba palju kasulikumad. Tingimisrekorditeks kujunes 11 võtmehoidjat 2 euro eest ja absoluutne rekord, mis jäi sel korral minu kätte oli 6 võtmehoidjat 1 euro eest. Seitset saada ei õnnestunud, nii et siit väljakutse teile – kui peaksite Pariisi sattuma, siis proovige tingida hind 7 võtmehoidjani 1 euro eest. Challenge!




Väike stiilinäide Pariisi liiklusest ringteel (triumfikaare pealt)