Jõulukuu algus

Kuuldavasti on Eestis inflatsioon, hinnatõus, valuutavahetamispaanika, külm ilm, lörts ja vihm... Minu jõulukuu hakkas teistmoodi. 1. detsembril korraldas kursusekaaslane Martin (slovakk) matka Valancia lähedale mägedesse. Laupäeva hommikul oli plaanis kokku saada Valencia raudteejaamas, kust edasi plaanisime liikuda rongiga. Aga mina olin kaval ja tegin väikese luureretke kodu lähedal asuvasse rongipeatusesse, selgus, et saan säästa laupäeva hommikul 35 minutit uneaega ja ühe metroosõidu, ning liituda matkasellidega korterist 3 minuti kaugusel asuvas jaamas.

Laupäeva hommik, kell 8.00. Äratuskell heliseb. Silmad lahti ja pilk telefonile. Üks uus sõnum vastu võetud. Sõnumi sisu: „Plaanide muutus.Rongi asemel läheme bussiga. Kohtumispaik kesklinna rongijaam, kell 8.30.“ Ja treeningpäev algas...

Üks elu kiireim riietumine ja hommikusöök. Seljakott selga ja joostes metroopeatusesse. Üks elu kiireimaid metroosõite... vaevalt – see liikus ikka nagu tavaliselt. Raudteejaama saabudes kiire telefonikõne Martinile – „Kus olete?“. Vastus: „Hüppa rongi peale, oleme rongis.“ Õnneks oli vajalik rong esimesel rajal ja selle leidmine aega ei röövinud. Kiirete jooksusammudega rongi peale ja minuti pärast juba liikusime. Suht napikas. Mis siis selgus? Taaskordne plaanide muutus – kuna esimestel saabujatel olid juba rongipiletid ostetud, siis bussi võtmine välistati ja jõusse jäeti plaan A ning minna siiski rongiga. Milline suurepärane treening-hommik. Aga nagu Kambja vanasõna ütleb – lõpp hea, kõik hea.

Kokku oli retkel ligikaudu 15 inimest. Üks kohalik tüdruk, kes mõni aasta tagasi Prahas vahetusüliõpilane oli ja ülejäänud mittekohalikud vahetusüliõpilased. Hommik oli pisut jahedavõitu, aga päeva peale asi paranes ja ilm oli matka jaoks ideaalne. Päike paistis ja loodus oli mägedes kena. Ligikaudu 15 kilomeetrise rännaku esimene peatus oli hommikosöök mägedes asuvas restoranis, mis paistis olevat erinevate jalgratturite (nii mägi- kui ka maanteeratastega) ja mootorratturite (ATVde ja enduroratastega matkasellid) einestamise koht. Kulinaaria kohta ei oska kommentaare anda sest minu toit ja jook tulid pakituna seljakotist, aga koht oli ilus – päikese käes asuv terrass vaatega mägede vahel asuvale kurule. Lõuna võeti kaljunukil istudes ja õhtune tuisutops Serra nimelises külas, mis oli ka matka lõpp-punkt. Sealt edasi läksime bussiga ühe metrooliini lõpp-peatusesse ja edasi metrooga koju. Erinevate söökide vahele jäi muidugi kõvasti jalanõude kulutamist ja palju ilusaid vaateid.
Päevaga, mille algus polnud just kõige rahulikumate killast, sai kokkuvõttes väga rahule jääda.

Munamäele teeb ära

hommikueine

vaade resturaanist

päike, 20 kraadi sooja, t-särk ja lühikesed püksid - nagu tavaliselt 1. detsembril ikka...

Serra küla

väsimus niitis... isegi värvid võttis väsimus ära