Monday, October 22, 2007

Corrida de toros


Et blogilugejaid enda laiskuse tõttu mitte päris unarusse jätta, siis on nüüd peatükk sellest, kuidas ma härjavõitlust (corrida de toros) vaatamas käisin.

Niisiis ühel oktoobrikuu pühapäeval läksime koos kahe toanaabriga (David ja Sam) ja ühe kursusekaaslasega (Didier) kesklinnas asuvale härjavõitlusareenile (Plaza de toros), et näha seda tähtsat osa Hispaania kultuurist. Areenil on keskel ringikujuline plats, mis on kaetud liivaga ja ümber platsi on ringikjuliselt paigutatud tribüünid – klassikaline staadion. Teel sinna kohtasime metroos ka kahte tuttavat mehhiko tüdrukut, kes oskasid täpsemalt selgitada, mis platsil parasjagu toimub ja miks see toimub. Programm koosnes kuuest härjavõitlusest – kolm härjavõitlejat (torero) ja kuus härga. Igal härjavõitlejal oli kaks etteastet (mitte järjest). Lisaks peamistele härjavõitlejatele olid lisaks veel nn etteajajad, kelle ülesandeks oli torero abistamine ja härja suunamine.

Kuidas härjavõitlus välja näeb? Pärast mõningat härja lollitamist punase rätikuga hakatakse talle turja sisse torkama mingeid värvilisi ora moodi asju, mis peaks härga agressiivsemaks muutma. Seda teevad nn etteajajad kas hobuste pealt või siis sel korral lihtsalt enda osavate ja kiirete jalgade abil. Lõpuks tapab torero härja mõõgahoobiga... ideaalsel juhul ühe mõõgahoobiga... Samuti on huvitav see, et härjatapmise saab pühendada konkreetsele inimesele või ka kõigile pealtvaatajatele. See siis sõltub sellest, kas torero viskab oma mütsi maha või annab selle mõne konkreetse inimese kätte tribüünil.

Kui torero on tasemel ja rahvas on nähtud etteastest vaimustatud siis tõstakse püsti, plaksutatakse ja lehvitatakse valgete taskurätikute, paberite vms ja torero saab kingituseks härja kõrva. Peale seda sõidab väljakule hoburakend ja härg lohistatakse minema. Härjavõitleja teeb veel tiiru staadionil ja võtab vastu pealtvaatajate tervitused ja aususavaldused. Pärast iga härjavõitlust tuleb areenile ka brigaad labidate, rehade ja ämbritega, kes koguvad kokku verise liiva, et järgmine härg ei satuks paanikasse.

Traditsioonide kohastelt peaks seda sama härjaliha pakutama lähedal asuvates traditsioone järgivates restoranides, aga selle kohta mul andmed puuduvad... igaks juhuks eelistan poest ostes sea või kanaliha. Selline oleks siis lühike kirjedus sündmustest, mis toimuvad härjavõitlusel.

Eks see ole kuidagi ebatavaline ja pisut vastuvõetamatu, et loomi niisama vaatemängu pärast tapetakse ja piinatakse, aga kahtlemata on see ka lahutamatu ja ainulaadne osa Hispaania kultuurist ja traditsioonidest. Ei kiida sellist verist meelelahutust heaks, aga kindlasti ma ka ei kahetse, et ma seda vaatamas käsin.


Oleee!!!

Ole!!!

Friday, October 5, 2007

Rõudtrip

Et kõik ausalt ära rääkida peaksin ma alustama sellest, et ühel ilusal päeval tekkis idee sõita nädalavahetuseks Barcelonasse. Mõte tundus ahvatlev. Pärast mõningat uurimistööd erinevate transpordiliikide vahel oli välistatud rong ja ka lennuk, mis mõlemad oma hinna poolest on suhteliselt kallid. Järele jäi veel buss. Veel pisut kalkuleerides otsustas konsiilium, et renditagum automobiil ja mindagum sellega!

Broneeritud Peogeot 207 asemel ulatati reede hommikul meile lennujaama Hertz rendibüroost VW Polo võtmed, millega septembrikuu viimase reede õhtul pärast õppetööd ja muuseumikülastust asus meie lustakas seltskond teele Barcelona poole. Kuna päeval oli kuulda kõlakaid, et kaardid on tossikestele ja küll me selle hosteli ikka üles leiame, siis taandasin ma ennast aegamisi kaardilugeja rollist ja hoidsin madalat profiili.

Niisiis algas retk ilma ühegi kaardita Barcelona poole. Liiklus oli hõre ja sõit läks enamjaolt mööda kiirteed 120-150 km/h. Kuna minu, vana skaudi, närv vastu ei pidanud, ostsin ma ühe peatuse ajal Barcelona kaardi. Sellest muidugi eriti palju kasu ei olnud, sest tänava, kuhu me jõudma pidime, nime sellel märgitud ei olnud. Lõpuks, pärast mõne tunnist ekslemist öises Barcelonas ja selle ümbruses jõudis meie ekipaaž tänu piloodi ja kaardilugeja suurepärasele koostööle siiski sihtmärgini – hostel InOut, mis asus pisut linnast väljas mägede jalamil, looduspargis! Selles, et tegu oli looduspargiga, veenusin ma juba esimese tunni jooksul kui nägin hostli kõrval metssiga koos põrsastega mõne meetri kauguselt metsa lidumas. Hostel oli üpris suur – koosnes kolmest eraldi asuvast majast, kusjuures meie majas asus ka restoran, kus pakuti ka hommikusööki, lisaks oli iga maja juures ka väliterass aiaga.

Laupäeva hommikul, pärast kerget hommikueinet, asusime teele metroopeatusesse, mis asus 5 minuti kõndimise kaugusel hostelist. Metroo kasuks otsustasime võimalike parkimis- ja navigeerimisprobleemide tõttu. Kahjuks ei soosinud ilmataat meie suurepärast plaani ja teel rongijaama jäime vihma kätte. Ilma trotsides jätkus teekond metrooga ja vähem kui poole tunni pärast olime Barcelona kesklinnas ja alustasime ekskursiooni. Esiteks linna üks populaarseim tänav – Las Ramblas. Puudega äärsitatud promenaad ühendab Placa de Catalunyat (kataluunia väljak) sadamaga. Tänaval asuvad mitmesugused baarid, kohvikud, samuti suveniirimüüjad ja erinevad kunstnikud ning artisitid, kes seal endale elatis teenivad. Edasi liikusime 14. sajandist pärit gooti stiilis kirikusse Santa Maria de Mar. Kirjeldada on seda pisut raske – suur ja kõrge, ilusad võlvid, klaasvitraažid.

Kerge lõuna võeti ühes lähedal asuvas tapas-baaris. Tapas tähendab üldiselt eelrooga-suupistet. Tapas-baar on baar, kus pakutakse erinevaid suupisteid enamjaolt tikuvõileibade sarnaselt, tegemist on avatud letiga, kus võib igaüks endale meelepäraseid suupisteid valida niipalju kui ta neid parasjagu soovib. Pärast söömist pannakse tapase tühjad tikud laual asuvasse topsi ja maksmine toimub tikkude arvu järgi. Eestis muidugi selline ärimudel midagi head ei tõota, sest teadagi – tikud saab ka vabalt tasku panna ja naeratades minama jalutada.

Sadama lähedal külastasime Cristoph Columbusele püstitatud ausammast Mirador de Coloni.

Järgmine peatus – La Pedrera, tuntud ka kui Casa Mila. Projekteeritud Hispaania arhitekti Antoni Gaudi poolt ja ehitatud 1905-1907. Uhke kortermaja, mille ülemine korrus, pööning ja katus on avatud külastamiseks. Kasutamiseks anti ka audiogiid, millega ringikõndides sai kõrvaklappidest kuulda ka seletusi nii maja, kui ka arhitekti ja ajastu kohta. Väga lahe.

Päeva viimaseks palaks jäi pärast McDonaldsi lõu-badset-lõunasööki ilmselt üks Barcelona tuntumaid sümboleid Sagrada Familia. Tohutu suur kirik, mille ehitamist alustati aastal 1882 ja vahelduva eduga kestab siiamaani. Selle ehitise arhitektiks on samuti Gaudi, kes töötas selle ehituse juures kuni enda surmani 1926. Väljast on ehitis ausatltöeldes uhkem, kui seest. Muidugi on alati võimalus sõita liftiga torni, kust avaneb suurepärane vaada, aga see eeldab lisaks paarieurosele liftipiletile ka kuni 1-2 tunnist järjekorras seismist. Tore fakt on ka muidugi see, et üle 100 aasta vanust kirikut, mille ehitamine veel lõpule pole jõudnud, teisest otsast juba renoveeritakse.

Öösel hostelisse jõudes ootas meid ees kontsert – duo, kes laulis plaadi pealt mängitud muusika peale ja rokkiv külarahvas hosteli restoranis. Võimas!

Et juttu kokku tõmmata siis lühidalt võib öelda, et pühapäeval külastasime üht hosteli lähedal mägedes asuvat kirikut, mille juurest avanes suurepärane vaade Barcelonale ja seda ümbritsevale loodusele. Linnas jõudsime väisata Güelli parki ja mõningaid 1992. aasta Barcelona suveolümpia rajatisi.


Vasakult: Emilio (EPS, mehhiklane), Sam (EPS, belglane), Nadine (EPS, sakslane), Mihael (Nadine'i boyfriend, kes Hispaanias puhkust veetis, sakslane), üks jorss tänavalt


ilmataadi vingerpuss


La Pedrera (google pictures)


Sagrada familia


enne lõvikonservi...


...pärast lõvikonservi


Plaan A: oodata metrood, plaan B: ....
hmm... kumba eelistada :)


Must Nool